“Julm kümnend” – alapealkirjaga “1940-1950 teismelise silmadega” – mis see siis õigupoolest on?
Visand? Konspekt? Lõpparve? Tõdemus, et ükski põlvkond ei tea ette, missugune rida temast alles jääb?
Ennekõike vast – pealtnägija märkmed.
Aga märkmed ei ole kunagi täielikud. Ega avalda kogu tõde.
Jah, “Julm kümnend” tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Viriseda võiks selle või tolle üle, mida ma teatud põhjustel siinkohal ei tee.
Vaieldamatult on autori kirjapandu erakordne nagu ka viis, kuidas ta seda teeb.
PS Alati on tiibklaveri taga või elutoa laua all peidus mõni terane laps, kes kuuleb ja meelde jätab. Vähemalt seni, kuni ta avastatakse ja magama saadetakse 🙂
Aga ega nad kohe avasta.
Kirjakoi 