Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” LR 2020 nr 8-9

schweblin“Ta tunneb, et on juba liiga palju aega kaotanud. Ta ei peatu külas. Ta ei vaata tagasi. Ta ei näe sojapõlde, kuivanud maapinnal kulgevaid ojaniresid, kilomeetrite viisi kariloomadeta tühje tasandikke, eeslinnu ja vabrikuid linna lähistel. Ta ei pane tähele, et tagasisõit muutub üha aeglasemaks. Et on liiga palju autosid, üha rohkem autosid, katmas asfaldi viimsetki soont. Ja et liiklus on umbes. Juba tunde halvatud, suitsuselt pulbitsev. Ta ei näe kõige tähtsamat: viimaks katkenud niiti, justkui oleks läidetud süütenöör; tardunud nuhtlus, valmis iga hetk pead tõstma.”

Too viimane lõik võtabki enam-vähem kõik kokku – aeg, mida enam ei ole, kõik on juba juhtunud, aga kui seda targasti kasutada, toda vähest, on teda ikkagi piisavalt, et mõista; katkenud sidemed, võõrandumine, lõhutud identiteet, maa ja linna äraspidine dihhotoomia – põgeneda tuleb maalt linna, mitte vastupidi, nagu meie oleme harjunud.

Psühhoanalüüsiseansina üles ehitatud loos püüavad tegelased mingis iseäralikus hämarolekus mõista, mis juhtus. Aega ei ole. Vana hea Lovecrafti võttestik töötab – tegelikkus lööb praod sisse, oht varitseb igal sammul, kuigi – tegelikult ei juhtu ju midagi. Puhkusest maal saab ühtäkki painaja, mis lõpeb elu ja surma kummalises vahetsoonis. Lugeja loob kildudest tegelikkust nagu Freud, sest täit tõde ei tea autor, küsija ega küsitletav.

PS See ei ole õudusjutt, kuigi selline mulje võis siit jääda 🙂 Ega ka hoiatusromaan. Pigem ellujäänu mälestused.

Eks toda Lessingi kvintessentsigi saa tõlgendada mitmeti.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s