Kate Wilhelm “Where Late the Sweet Birds Sang”

Kuigi kõik riigid eitavad seda, on maailm on huku äärel – levib viljatus ja nurisünnitised, uued viirushaigused niidavad masse ja valitseb toidunappus. Üks rikas ja mõjukas klann USA-s rajab endale poolsalajase maa-aluse laboratooriumikompleksi ja asub lähenevaks apokalüpsiseks tõsiselt valmistuma. Nende lahendus inimkonna ellujäämiseks on kloonid. Klann elabki riikide kokkuvarisemise üle, kuid selle vanad liikmed avastavad et nende teismeliseks sirgunud laboris valminud koopiad ei ole päris sellised nagu nad ise. Ainult et hilja on midagi muuta. Romaani teine osa vaatleb põlvkond hiljem ühe teistsuguse kloon-naise ja kogukonna konflikti ning kolmas on tema loomulikul teel sündinud isepäise poja lugu.

Mul on raske seda raamatut hinnata. See on kirjutatud nagu üks hea ja sisukas ulmeklassika, aga probleem, mille kirjanik on lahata võtnud, on segane ja kirjaniku seisukoht jääb ebaveenvaks. Wilhelmi teooria paistab olevat, et kloonid, kelle vahel on mingitlaadi telepaatiline side, ei kannata seepärast individualiste ja lausa vajavad kogukondlikku elu. Sealt edasi jõuab ta tõdemuseni, et ainult tõelised isepäised üksiklased suudavad olla loovad, koosolemise vajadus loob aga karjamentaliteedi ja viib allakäiguni. Või midagi sellist. Esimene osa oli väga hea ja teema paljulubav, aga need teooriad, millele ta oma edasise loo on rajanud, ei veena mind kuidagipidi ja mul on raske seda vastu võtta – ei usu. Romaan sai 1976 Hugo. Võib-olla võeti seda tol ajal mingi totalitarismi-kriitikana.

Georges Rodenbach “Surnud Brugge”

Peategelane Hugues Viane on nooremapoolne jõukas leskmees, kes viis viimast aastat ei tee muud, kui hulgub Brugge linnas ja leinab oma kadunud abikaasat. Ühel päeval märkab ta aga naist, kes on tema naisega äravahetamiseni sarnane.

Saatesõna räägib küll, et tegemist on sümbolistliku kirjanduse teerajaja ja meistriteosega, aga sobib vabalt lugeda ka lihtsalt õõvastava atmosfääriga põnevikuna. Sünge ja hääbuv Brugge loob atmosfääri, mis looga hästi kokku klapib.

Selle loo peategelane ongi rohkem Brugge (ma olen harjunud küll nimekujuga Brügge). See linn oli keskajal maailmakaubanduse üks tähtsamaid sõlmpunkte, suur ja rikas sadam. Siis ummistus linna merega ühendanud kanal, linna tähtsus ja rikkus kadusid. 19. sajandiks oli selle elanikkond mitmekordselt vähenenud, keskaegne hiilgus oli säilinud vaid ehitustes. Belgia kirjanik Georges Rodenbach tegi Bruggest ajakirjandusliku reportaaži, millest nähtus, kuidas hääbunud linn teda paelus. “Surnud Brugge” jaoks lisas ta oma reportaažimuljetesse ilukirjandusliku loo. Raamat on (ja oli ka originaalis 1892) illustreeritud Brugge fotodega, mis ainult lisavad sobivat atmosfääri. Eesti keeles ilmus Loomingu Raamatukogus 2018.

Philip K. Dick “Blade Runner: kas androidid unistavad elektrilammastest?”

San Francisco politsei pearahakütt Rick Deckard peab kätte saama ja maha lööma kuus Marsilt Maale põgenenud kõige uuema põlvkonna Nexus 6 androidi, kes on inimestest peaaegu eristamatud. Mis tunne on aga hävitada midagi, mis on nii inimesesarnane ja kas selleks on üldse õigust?

Eeltoodu on peaaegu et kõik, mis kuulsat ulmefilmi “Blade Runner” ja selle aluseks olnud Philip K. Dicki romaani ühendab. Seega kes arvab, et on filmi näinud ja ei viitsi seepärast raamatut kätte võtta, eksib. Ma ei ütle, et raamat on parem kui film. Mulle meeldivad mõlemad väga. Film on stiilsem ja keskendunum. Kitsam fookus sobibki filmile ilmselt paremini.

Aga raamatus on väga palju rohkem sees. Piisab, kui lugeda esimest lehekülge, kus Deckard ja ta naine Iran kasutavad tujuorelit. Ega film vist maailma tausta ka väga avanud. Maailmas on inimesi vähe. ÜRO näeb vaeva, et kõik normaalsed seni veel Maale jäänud inimesed sealt minema sõidaks. Maha tahetakse jätta ainult madala IQ-ga “kanapead”, keda radioaktiivsus on kahjustanud. Sellised, nagu raamatu teine peategelane kanapea John Isidore. Tema tegevusliini filmis polegi. Radioaktiivsus on tapnud peaaegu kõik loomad. Iga inimese auasi on omada päris looma, aga nende hinnad on jõhkralt kõrged. Sellest ka originaalpealkiri.

Lugesin raamatu üle ja avastasin jälle asju, mida ma eelmisest lugemisest ei mäletanud, näiteks see mäkke rühkiva vanamehe religiooni asi. Seda ma küll läbi ei hammustanud, siiamaani natuke vaevab. Nii et raamat sobib mitmekordseks kasutamiseks.

Raamat ilmus eesti keeles 2001 sarjas 42 ja selle on tõlkinud Lennart Lepajõe. Mahuka järelsõna on kirjutanud Jüri Kallas.

Jean-Christophe Grangé “Reisija”

Et siis Jaan Martinsoni 2018. aasta edetabeli esimene – üks psühhiaater äkitsi avastab, et ta ei olegi see, kes ta tegelikult on, ja hakkab iseenda jälgi ajama.

Paremini seda ligi 700 lehekülge kokku võtta ei saaks.

Aga jah, ligi 700 lehekülje pikkune lugu sedasi jutustada, et korrakski ei hakka igav ega tüütu, see on üks omaette kunsttükk.

Peale selle on “Reisija” natuke rohkem kui lihtsalt üks krimonaalromaan, aga selleks peab selle täitsa lõpuni, viimase lauseni lugema.

Head lõpud iseenesest on haruldased ja samamoodi üks kunsttükk.

Veel üks ajalik nüanss – “Reisija” on enam-vähem sama pöörane kui praegune maailm. Ja muide, see oli viimane raamat, mille ma kogust sain. Poleks saanudki, sest tegelikult oli raamatukogu juba suletud, aga Ulvi oli nii lahke, et tõi selle mulle toidupoe kassasse 🙂 Olgu ta tänatud.

PS Martinsoni 2018. aasta nimekirja teine oli Ane Rieli “Vaik” – kah üks ütlemata hea raamat 🙂

Raymond E. Feist “Magician”

 Sain kunagi 1990ndatel sõbra arvutis lühikest aega näppida arvutimängu “Betrayal at Krondor” ja see jättis mulle sügava mulje. Mängu saatis info, et tegemist on ilmakuulsa fantasykirjaniku Raymond E. Feisti teoste põhjal valminud asjaga. Sellest hetkest tundsin ma aukartust Riftwari saaga fantasymaailma ja tema looja vastu. Praeguseks oli see küll väga palju lahtunud, sest olin lugenud Feisti mittemidagiütlevat õudukat “Faerie Tale” ja üldse on aeg mu toonast vaimustust fantasy vastu jahutanud. Aga miski mus siiski tuksatas, kui leidsin sarja avaraamatu “Magician” BBC saja kohustusliku raamatu nimekirjast.

Esialgu ei saanud ma absoluutselt aru, miks selline kõige tavalisem poiste seiklusjutt on kellegi arvates niivõrd väärt lugemine. Sest tõesti, kaks lossis siblivat poisiklutti, kes unistavad seiklustest, satuvadki seiklustesse ja suurematesse kui nad unistada oskasid, üks tohkem sõjamehena, teine maagina – mis selles erilist on. Samas oli tore üle pika aja lugeda vanamoodsat noorteraamatut, mis ei ole küüniline ja kus pole isegi ühtegi päris kurja tegelast. Kõik on toredalt süütu. Isegi teisest dimensioonist Midkemi maailma rünnanud sõjardid olid kokkuvõttes positiivsed ja üks peategelastest tunneb end lõpuks rohkem kelewanlasena.

Mis viib teise selle raamatu plussi juurde. Lugu, mis algab kõige tüüpilisema fäntasyna, kaldub kanoonilistelt radadelt kõige ootamatutes kohtades kõrvale. See annab asjale vajalikku värskust. Kusagil poole raamatu peal paistab, et kaks peategelast on üldse mängust väljas ja nende rolli on üle võtnud uued tegelased. Ilmselt on taolistele asjadele seletuseks Feisti eessõna. “Magician” oli kirjaniku 1982 ilmunud debüütraamat, mida kirjastus oli kõvasti toimetanud ja kärpinud. 1992, mil ilmus minu loetud versioon, oli Feist juba kuulus ja andis teose välja algse ja paksema versioonina. Eessõnas pihtis ta, et enam ei suudaks ta ilmselt sellisel kujul raamatut kirjutada, sest esmase variandi loomise ajal oli ta kirjanikuna nii noor ja roheline, et lihtsalt ei teadnud elementaarseid reegleid, mida ei rikuta. Samas on selles jälle süütut sarmi. Kokkuvõttes, “Magician” oli jõhkralt pikk (ligi tuhat lehekülge), aga täitsa tore segu naiivsusest, stampidest ja teistmoodi lähenemisest, mis kindlasti ei kuulu maailma saja kõige-kõige nimekirja.