Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”

Kui loo pealkiri on “Üksildane otoobriöö” ja selle sisututvustus lubab galeriid legendaarsetest varjupoole tegelastest – näiteks huntmees, vampiir, nõid ja druiid, kes kogunevad 19. sajandi lõpu Inglismaale salapärast mängu mängima (millest, paistab, võib sõltuda kogu ülejäänud maailma saatus), siis paratamatult hakkab mul silme ees jooksma oma visuaal. Küllap mõjutab seda 1930ndate Hollywoody õudusfilmitoodang, igal juhul on kõik sünge, pime, sähvivad välgud ja lugeja närvid on kole pingul.

Ainult et kultusliku ulmeautori Zelazni loo atmosfäär ei ole üldse selline. Peategelane on (selgelt Jack the Ripperi) koer Sniff, kes meile lugu jutustab. Igavesti sümpaatne peni. Igal mängus osalejal või seda teesklejal (on väga tähtis endast enne päris mänguööd mitte liiga palju paljastada) on oma loomabiline ja Snifi-sugused kogenud mängurid teavad, et kõige tähtsam pole alati see, kelle poolel sa oled või oled sa hoopistükkis näiteks kass. Nii see oktoobrikuu päev haaval ja päevikuvormis läbi Snifi silmade kulminatsiooni poole kerib.

Mul on Zelazniga mingi probleem. Üldiselt mulle teitmoodi ulme väga istub, aga tema puhul, keda ma olen küll ainult eesti keeles lugenud, on veregrupi erinevus. “Täna valime nägusid” ja “Needuste allee” olid kohe igavesed jamad. “Valguse isandale” ja “Üksildasele oktoobriööle” ei oska nagu midagi ette heita, aga ma lihtsalt ei armasta neid.

Aga vot, jah, Amberi fantasy-saagat ma armastan liigagi palju. Praegugi seda nimetades tuli mõte, et peaks üle lugema. “Oktoobriööd” soovitan proovida žanrivälistel lugejatel ka, äkki istub väga hästi.