Science fictionit on teemade poolest igasugust, kuigi stereotüübina arvatakse tihti siiani, et see on rohkem selline edasitungimise, piiride avardamise ja võitluse värk, millest saaks nagu järeldada, et asi on rohkem meeste maailma poole kaldu. Tänapäeval see muidugi nii ei ole, kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks. Abielupaar Robinsonid on 1970ndate lõpus igatahes valmis kirjutanud huvitava tantsuulmeka, mida pole vaja kuhugi kategoriseerida.
Jutustaja on videooperaator, endine tantsija, kes leiab super-tantsutalendi. Paraku on naisel tantsumaailma jaoks liiga lopsakad kehavormid. Tandem otsustab siiski kõik mängu panna, et läbi lüüa – üks filmib, teine tantsib, koos otsitakse väljundit tärkaval koduvideoturul. Nad põruvad, mees hakkab jooma, kuid naine saab küüntega kinni suurusehullustust põdevast noorest superrikkast kutist, kes rajab lähikosmosse orbitaaljaama, millest tantsijannagi võiks anda imelisi etendusi.
Lugu on selge, hästi kirjutatud ja mitmekihiline. Tantsupool on isegi täitsa kaasakiskuv, mis on ilmselt Jeanne Robinsoni kui tantsijanna teene. Kui norida, siis karakterid oleks muidu heas loos nagu B-filmist – nagu midagi on, hakkavad pudelit kummutama või virutavad lõuahaagi.
Kui anakronistik see aastal 2020 on? Muidugi on naljakas lugeda eesootavast koduvideoplahvatusest ja ma ei ole kindel, et kaalutus organismile nii mõjub, nagu selles lühiromaanis, aga ekstravagantseid miljardär-kosmosevallutajaid paistab meil jaguvat.
Kirjakoi 