Isaac Asimov “Kosmosehoovused”

hoovusedMeil oli koolis üks poiss, kes oli terve pika kasseti Alice Cooperi “Poisoni” laulu jutti lindistanud ja kuulas seda vist magades ka. Laste värk, pead midagi kummardama. Mina kummardasin näiteks Isaac Asimovi Asumi ulmekaid. Need tundusid nii palju nutikamad ülejäänutest, kõik see, kuida on teaduse abil võimalik ühiskondade tulevikku ette ennustada. Küllap nad mõjutasid ka mu eluteed, sest sotsioloogiat olen ma õppinud. Jälle lapsepõlvelemmiku saatus – viib su õigele teerajale, aga sina unustad ta. Varsti tead, et päris nii need asjad ei käi, nagu Asimov väiksele sulle seletas.

Lühidalt, mul on endiselt olemas aupaklikkus Asimovi vastu, aga tema raamatuid pole ammu lugenud.

Eesti keeles ilmunud “Kosmosehoovused” tõstis sarja aga uuesti täitsa päevakorda ja isegi nurga alt, mida ma ei oodanud. Igavesti äge komoseseiklus, lahedad ühskonnakorraldused ja võimalus näha veel üht viisi riigi mõjuvõimu laiendamiseks.

Ühelt kolkaplaneedilt, mille pärismaalastel pole suurt rohkem õigusi kui ainult haruldast saaki koguda, leitakse vagude vahelt jõhkrlt psühhosondeeritud mees. Pooltotu pannakse seealsamas tööle ja kellelgi pole aimu, kas ta mälu kunagi taastub. Ühel päeval teab mees, et oli jube tähtsa teadusavastuse lävel. Teda ja ta abilisi hakkavad jälitama mitmesugused jõud. Imeline pääsemine imelise pääsemise otsa. Ütleks, et energilisem kososeseiklus kui enamik teisi selle aja omi, juures veel teaduspoolt ja krimkat.

Häiris siiki ettekujutus, et ka tulevikus keerulisi teadusuuringuid ja avastusi teevd üksikud hundid, mitte teadlasterühmad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s