Iga järgmise Adler-Olseniga on kohe hirm. Et kuidas siis seekord.
Noh, seekord väga hull ei olnud. Selles mõttes, et tõlge oli enam-vähem. Just enam-vähem. Puhta nahaga ei pääsetud 🙂
Muidu aga oli “Patsiendikaart nr 64” viimane hea, “Pudelipostist”, “Faasanijahist” ja “Naisest puuris” rääkimata.
“Poiss varjust” oli murranguline – tõlkija vahetus – ja sealt edasi ongi iga järgmise Adler-Olseniga hirm.
“Selfid” oli, jah, enam-vähem, aga tundub, et ka lugu ise ei ole enam päris see. Nagu läks Huldari ja Freyja ja Sigurðardóttiriga. Läks lahjaks. Kui liiga palju kirjutada, siis lähebki.
Algus oli paljutõotav, aga käis maha. Potentsiaal jäi kasutamata.
Assad ka ei ole enam üldse naljakas, mis oli Adler-Olsenite (vähemalt) pool võlu.
Nii et mina ei tea, kas mina üldse tahan järgmist lugeda. Kui see kord ilmuma peaks.
Kirjakoi 