Sofi Oksanen “Koertepark”

Eesti keeles kuu aega tagasi ilmunud “Koerteparki” pole just avasüli vastu võetud. Raamatupoodide edetabelites püsib “Koertepark” küll nädala ostetumate raamatute loendis, arvustused pole teda aga kiitnud. Kuni selleni välja, et „Koertepark“ on suurepäraselt kirjutatud ja konstrueeritud romaan, võimalik, et Oksase seni parim, aga…

Lugeja, ja mis see kriitikki muud on kui lugeja, tahaks nagu midagi muud, ja seda juba mõnda aega – “Puhastuse” ilmumisest peale. Kuigi “Puhastuse” eestki sai autor sarjata, ja tegelikult, kuigi vähema hulga käest, ka “Stalini lehmade” eest. Ikka tollesama salaliku see-polnud-ju tegelikult-üldse-nii paradigma järgi. Mida teab see võõras soome tyttö meie asjadest?!

“Koerteparki” selle paradigma liistule tõmmata ei saa, sest “Koertepargis” pole Eestimaa helevalgete tüvedega kaskesid ega mustavaid aknaauke, vaid Ukraina moonipõllud, borš ja salo. Aga ikka tahaks nagu rohkem, tahaks midagi, torti või soolast, nagu oleks igaühel on oma Oksanen, kelle ta on loonud ja arvab endal olevat õiguse nõuda. Tehku seda või toogu toda.

Aga Oksanen – paraku – pole eestlase pisuhänd ega kratt.

“Koertepargi” Olenka jutustab oma loo tõesti kiretult. Ta ei kahetse midagi ega süüdista kedagi. Ka mitte iseennast. Peaksin seda siiski pigem “Koertepargi” tugevuseks, mitte nõrkuseks. Lugeja ei saa ehk nutta ega naerda, aga ta saab teada. Jah, see on ebamugav. Teadmine on alati ebamugavam kui teadmatus. Mis on ju enamasti õnnis. Õnnis teadmatus.

Viimast Oksanen tõesti ei paku. Pole kunagi pakkunud.

Aidi Vallik “Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn”

„Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn” avab lugejale kadunud maailmade ilu.

„Minu Haapsalu” on puhas nostalgia – igatsus kadunud aegade järele. Alates kleidist, mis on nii ilus, et selle peale kampsun panna tundub täiesti mõttetu, ja oh kui jämedatest hõberemmelgatest Eeslahe ääres, ning lõpetades mis tahes kontserdi esimeste kitarrihelidega, mis kaiguvad alati läbi suvesumeda Haapsalu õhtu. Kõik see on läinud, saanud mälestuseks, ja kadunud maailmades on alati midagi paeluvat.

Peale selle on „Minu Haapsalu” ehtne armastuskiri linnale, seda mõjusam, et elu on otsad lahti sidunud – autor on kirjutamise ajaks pisikese Haapsalu juba mõne aja eest maha jätnud, et kusagil mujal allutada juba uusi anarhiaid.

Seda, et ühte paika võib nii kangesti armastada, et ei olegi enam vahet, mis on paik ja mis oled sina ise, seda ma tean küll. Just selle tunde pärast – ja see läbib kogu teost punase niidina – mulle see raamat nii väga meeldibki. Just see punane niit muudab „Minu Haapsalu” universaalseks – seal tunneb end ära igaüks, kes on mõnest paigast, ükskõik millisest, sama palju pidanud. Lihtsalt autori jaoks on see paik Haapsalu. Ega armastuse puhul polegi ju nii väga tähtis, keda armastatakse, tähtsam on armastus ise, Haapsalus see, millest kõnelevad ka Ernst Enno luuletused ja Ilon Wiklandi pildid.

Nii et tundub, et Haapsalu – või tegelikult mis tahes koht – võib olla ohtlik, sest temast ei saa kunagi päris lahti. Ei saanud autor, ei saanud Enno, ei saanud Wikland, kes on ju samuti eluaeg kirjutanud armastuskirju Haapsalule, kuigi natuke teistmoodi. Ja mis sest, et need mitu põlvkonda lapsi tegelikult ei tea, et need majad, aiad ja õitsvad jasmiinipõõsad Astrid Lindgreni raamatutes on tegelikult Haapsalu majad ja aiad ja Haapsalu jasmiinid.

„Minu Haapsalus” on palju kauneid kirjeldusi, tuule käes heljuvaid tüllkardinaid, hommikupäikese kullatud laineharju ning valguse ja varju võbelust sillutisel. Kõige ilusam ja haaravam on reaalsuse piire nihutav kuningamäng. Mis see täpsemalt on, seda on parem lugeda raamatust, aga vihjeks – üks kummalisemaid kohaelamusi on see küll. Natuke õudne ka, et sedasi üldse võib olla ja niisugused asjad juhtuda. Et linna sees on veel üks linn, teistsugune, suurem ja ilusam nagu unenäod ikka. Peeasi, et nende lõksu ei jääks.

Nii et – oleks täiesti tarbetu arutleda selle üle, kas „Minu Haapsalu” kõneleb rohkem linnast või autorist endast, sest neid kahte pole võimalik lahutada. Selles raamatus mitte.

Ärgu lugeja valesti mõistku – ega see raamat nüüd ainult üks nostalgiline õhkamine ka ole. Mõne koha peal on see päris naljakas. Piisab, kui kujutleda, kuidas koduuksest paiskus – ja päriselt paiskuski – sisse paadisillalt müraki vette kukkunud vanaema, kes oli tulnud diagonaalis läbi talvise mere nagu pisike jäälõhkuja. Selliseid toredaid kohti leidub „Minu Haapsalus” küll ja küll.

Haapsallastele pakub „Minu Haapsalu” kindlasti äratundmisrõõmu. Kõige rohkem ehk neile, kes koos autoriga on linna muutumist oma silmaga näinud. Olnud tunnistajaks metamorfoosile, kus dekadentlik Haapsalu tõuseb fööniksina tuhast koos kõigi nende nende pisikeste armsate puumajade ja romantiliste hoovidega, mille järgi teda aastal 2020 tuntakse.

Küllap meenutavad kõik päris haapsallased koos autoriga heldimusega Gunnarit, prohvet Priskillat ja keda kõiki veel. Igal linnal – kui ta on paraja suurusega – on oma veidrikud. Liiga suurtes linnades neid ei ole, nagu väga pisikesteski. Haapsalus õnneks on.

Aga võõras lugeja, Haapsalu-võõras, ma mõtlen – kuidas on temaga, kes pole elus kordagi jalga Haapsalusse saanud, või on, aga pole tabanud linna muinasjutunägu? Kas tema teab pärast lugemist Haapsalust rohkem kui autori onu koer, kellele mere pealt paadist Haapsalu linna näidati ja räägiti, mis seal kõik on? Ma julgen arvata, et teab küll. Mida täpselt, eks igaüks oma, aga seda kindlasti, et Haapsalu on linn, kellele on põhjust armastuskirju kirjutada. Ja see juba on midagi.

Margaret Atwood “Testamendid”

“Nagu öeldakse: ajalugu ei kordu, kuid riimub.”

“Testamendid” niisiis on “Teenijanna loo” järg. Aga eks see ole nagunii teada.  Offredi lugu jätkub. Tema asemel jutustab (oma loo) tädi Lydia.

“Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu  tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.”

Tädi Lydia lugu on Offredi omast komplitseeritum. Offred valida ei saa. Tädi Lydia saab. Ja ta valib. Võimalus valida ei ole alati privileeg. Või on?

“Lisaks sellele, otsekui selle tunnistuseks, oli mulle valmis pandud värske rõivas. See polnud päris mungamanel ja polnud lausa pruunist kotiriidest, aga üsna sarnane. Ma olin seda varem näinud, staadionil naistulistajate seljas. Mul käisid külmavärinad üle selja.

Ma panin selle selga. Mida muud ma oleksin saanud teha?”

Jah, seda valikut saab hukka mõista. Jutustaja arvestab sellega. Kuigivõrd.

“Sa ise poleks iialgi midagi sellist teinud! Kuid sa ise pole kunagi midagi sellist tegema pidanud.”

Ellujäämine kui sümbol iseloomustab Atwoodi sõnul Kanada kirjandust, Kanada identiteeti. Vaielda võib, aga nagu öeldud –  sa ei tea, kuni sa ise pole midagi sellist tegema pidanud ja – kuniks on elu, on võimalus. Kuni hetkeni, mil sa oled teinud kõik, mis võimalik, ja valida enam ei saa.

“Sammud lähenevad, üks saabas teise järel. Kahe hingetõmbe vahel kõlab koputus.”

Mis on huvitav – ikkagi sõna. Vastutus. Vaikimine. Sest mida teeb tegelikult see, kes otsustab vaikida? Ta hävitab lugeja. Mis on juba üsna tõsine asi.

“Sel juhul hävitan leheküljed, mida olen nii suure vaevaga kirjutanud, ja hävitan koos nendega sinu, mu tulevane lugeja. Üks tikutõmme, ja sa oled läinud – ära pühitud, nagu poleks sind kunagi olnudki, nagu sind ei tulekski kunagi. Ma eitaksin su olemasolu. Milline jumalasarnane tunne! Kuigi see on hävituse jumal.”

Arusaadav, miks Atwood lisas “Teenijanna loole” ja “Testamendile” järelloo – konverentsi, mis vaatab Gileadile tagasi. Tahaks ju nii kangesti teada. Mis sai edasi? Kas Offredil õnnestus põgeneda? Kas tädi Lydia valik oli oma hinda väärt? Jah, järellood annavad sellele vastuse. Uudishimulik lugeja on rahul. Romaanid ise oleksid ilma järellugudeta kahtlemata tugevamad. Väide “ajalugu ei kordu, vaid riimub” oleks veenvam ja – sõnum mõjuvam.

See järelugude julgustav tagasivaade, kas see pigem ei uinuta valvsust?

Margaret Atwood “Teenijanna lugu”

“Asi sai alguse sellest, et president lasti maha ja kongressi pihta avati  tuli ning sõjavägi kuulutas välja erakorralise seisukorra. Süüdistus langes islamiusu fanaatikutele.”

Nii kirjutas 46aastane Margaret Atwood 1985. aastal. Ei leidnudki üles, mis aastal “Teenijanna lugu” eesti keeles ilmus, vanim, mis ma tuvastasin, oli 1993. aasta väljaanne, aga see ei ole kindlasti see, mida ma toona lugesin.

Nii et see pidi olema varem.

Üht-teist oli ju meeles, pigem Offredi loona, aga kindlasti mitte see, millest asi alguse sai. Arusaadav, ma ei olnud eriolukorras elanud ja islami terroristidest ei teadnud ma ka midagi. Oli lihtsalt üks düstoopia ja kõik.

Nolite te bastardes carborundorum – meeles ei olnud ka see. Ju ei olnud siis põhjust. Veel. Sest keegi ei korraldanud elu marssi. Keegi ei pidanud kõnet. Antibeebipille sai tutvuse kaudu välismaalt. Aga sellega me olime harjunud.

35 aastat hiljem hakkab ausalt öelda hirm. Eks peabki hakkama, sest selleks on ju see lugu kirja pandud. Või kui mitte otse hirm, siis valvsaks teeb see igatahes. Veel valvsamaks. Mis ongi ju mõnevõrra konstruktiivsem. Et saaks enne jaole, kui su pangaarve on ühel heal päeval lihtsalt suletud ja sellele pääseb ligi vaid su lähim meessugulane. Juhul kui selline peaks leiduma.

Kui jaole ei saa, siis ei jää üle muud, kui jutustada, isegi siis, kui sa ei tohi enam lugeda, kirjutamisest rääkimata, sest sõna on ohtlik. Isegi siis, kui sa ei tea, kas on kuulaja, lugeja, see, kellele sa räägid. Sest muud sa teha ei saa.

“Ma tahaksin uskuda, et see, mida ma pajatan, on vaid lugu. Mul on vaja seda uskuda. Ma pean seda uskuma. Neil, kes suudavad uskuda, et sellised lood on vaid lood, neil on paremad väljavaated. /…/ “Pajatan” on õigem öelda kui “kirjutan”: mul polegi midagi, millega kirjutada, ja kirjutamine on nagunii keelatud. /…/ Lugu ei pajatata vaid enesele. Alati on veel keegi. Ka siis, kui kedagi ei ole.”

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”

Iseenesest  on intrigeeriv juba see, et Havai ja Korea päritolu noor (nais)kirjanik jutustab loo valge homoseksuaalse mehe vaatepunktist.

Võttestik muidugi ka. Lugu algab paari lehelooga, mis annavad teada, et üht Mikroneesia saare kogukonda uurinud ja selle eest Nobeli preemia pälvinud teadlane Norton Perina on kahtlustatav seksuaalkuriteos, süüdistajaks kasupoeg, kelle ta lapsendas sealtsamast Mikroneesia saarelt.

Järgnevad viissada lehekülge on Norton Perina päevik, mis on lugejale täiuslik lõks – temast saab detektiiv või kohtunik, kes kullipilgul otsib iga pisimatki detaili, mis räägiks Perina kasuks või kahjuks.

On ta siis süüdi või ei?

Otse loomulikult ei ole kõik nii lihtne, kui võiks olla, kunagi ei ole.

Intrigeeriv on ka see, et Norton Perinal on prototüüp, ja Yanagihara isa, muide, oli teadlane. Et veel rohkem segadust tekitada, pühendabki ta loo oma isale. Vom Vater… Lust zu fabulieren. Nuta või naera.

Mõtlemapanev raamat. Ilus ka. Või noh, mis ilus… Aga näiteks see lõik:

“Saarel pööritas aeg end pikkadesse spiraalkeerdudesse, trotsides bioloogiat ja evolutsiooni, ning isegi inimkeha ei austanud seda.”