“Asi sai alguse sellest, et president lasti maha ja kongressi pihta avati tuli ning sõjavägi kuulutas välja erakorralise seisukorra. Süüdistus langes islamiusu fanaatikutele.”
Nii kirjutas 46aastane Margaret Atwood 1985. aastal. Ei leidnudki üles, mis aastal “Teenijanna lugu” eesti keeles ilmus, vanim, mis ma tuvastasin, oli 1993. aasta väljaanne, aga see ei ole kindlasti see, mida ma toona lugesin.
Nii et see pidi olema varem.
Üht-teist oli ju meeles, pigem Offredi loona, aga kindlasti mitte see, millest asi alguse sai. Arusaadav, ma ei olnud eriolukorras elanud ja islami terroristidest ei teadnud ma ka midagi. Oli lihtsalt üks düstoopia ja kõik.
Nolite te bastardes carborundorum – meeles ei olnud ka see. Ju ei olnud siis põhjust. Veel. Sest keegi ei korraldanud elu marssi. Keegi ei pidanud kõnet. Antibeebipille sai tutvuse kaudu välismaalt. Aga sellega me olime harjunud.
35 aastat hiljem hakkab ausalt öelda hirm. Eks peabki hakkama, sest selleks on ju see lugu kirja pandud. Või kui mitte otse hirm, siis valvsaks teeb see igatahes. Veel valvsamaks. Mis ongi ju mõnevõrra konstruktiivsem. Et saaks enne jaole, kui su pangaarve on ühel heal päeval lihtsalt suletud ja sellele pääseb ligi vaid su lähim meessugulane. Juhul kui selline peaks leiduma.
Kui jaole ei saa, siis ei jää üle muud, kui jutustada, isegi siis, kui sa ei tohi enam lugeda, kirjutamisest rääkimata, sest sõna on ohtlik. Isegi siis, kui sa ei tea, kas on kuulaja, lugeja, see, kellele sa räägid. Sest muud sa teha ei saa.
“Ma tahaksin uskuda, et see, mida ma pajatan, on vaid lugu. Mul on vaja seda uskuda. Ma pean seda uskuma. Neil, kes suudavad uskuda, et sellised lood on vaid lood, neil on paremad väljavaated. /…/ “Pajatan” on õigem öelda kui “kirjutan”: mul polegi midagi, millega kirjutada, ja kirjutamine on nagunii keelatud. /…/ Lugu ei pajatata vaid enesele. Alati on veel keegi. Ka siis, kui kedagi ei ole.”
Kirjakoi 