Sofi Oksanen “Koertepark”

Eesti keeles kuu aega tagasi ilmunud “Koerteparki” pole just avasüli vastu võetud. Raamatupoodide edetabelites püsib “Koertepark” küll nädala ostetumate raamatute loendis, arvustused pole teda aga kiitnud. Kuni selleni välja, et „Koertepark“ on suurepäraselt kirjutatud ja konstrueeritud romaan, võimalik, et Oksase seni parim, aga…

Lugeja, ja mis see kriitikki muud on kui lugeja, tahaks nagu midagi muud, ja seda juba mõnda aega – “Puhastuse” ilmumisest peale. Kuigi “Puhastuse” eestki sai autor sarjata, ja tegelikult, kuigi vähema hulga käest, ka “Stalini lehmade” eest. Ikka tollesama salaliku see-polnud-ju tegelikult-üldse-nii paradigma järgi. Mida teab see võõras soome tyttö meie asjadest?!

“Koerteparki” selle paradigma liistule tõmmata ei saa, sest “Koertepargis” pole Eestimaa helevalgete tüvedega kaskesid ega mustavaid aknaauke, vaid Ukraina moonipõllud, borš ja salo. Aga ikka tahaks nagu rohkem, tahaks midagi, torti või soolast, nagu oleks igaühel on oma Oksanen, kelle ta on loonud ja arvab endal olevat õiguse nõuda. Tehku seda või toogu toda.

Aga Oksanen – paraku – pole eestlase pisuhänd ega kratt.

“Koertepargi” Olenka jutustab oma loo tõesti kiretult. Ta ei kahetse midagi ega süüdista kedagi. Ka mitte iseennast. Peaksin seda siiski pigem “Koertepargi” tugevuseks, mitte nõrkuseks. Lugeja ei saa ehk nutta ega naerda, aga ta saab teada. Jah, see on ebamugav. Teadmine on alati ebamugavam kui teadmatus. Mis on ju enamasti õnnis. Õnnis teadmatus.

Viimast Oksanen tõesti ei paku. Pole kunagi pakkunud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s