Piiripealne ulme.
Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab. Kui, siis ehk see, et “Kentukite” tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas.
Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama (tegelikult mitte eriti olulise) teistsugususe pärast. Ses mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… “Kentukid” võib-olla ei vasta “Nähtamatut niiti” lugenu ootustele.
Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab.
Mis sellest maailmast saab.
“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”
Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, vaid ka maksma selle eest? Miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat?
Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s? Sest see on lõbus. Ja ahvatlev. Ja täiest süütu. FB-st loobuvad üksikud.
Tehnoloogiliselt oleks “Kentukite” robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Ja miks ei peaks saama?! Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv. Ta on sama “süütu” kui Facebook.
Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.
On siis meil mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?
Kirjakoi 