Vat seda raamatut küll ei julge soovitada.
Aastal 2006 “Teraapiaga” debüteerinud Fitzek – Saksamaa üks menukamaid (krimi)kirjanikke – on avaldanud märkimisväärse hulga põnevikke, sh terve rea koostöös. Aastal 2012 ilmunud “Ära lõigatud” on üks neid. Ei tea ju, kuidas see Saksamaal müüs, aga võiks arvata, et kui 14 aastat jutti kirjutada romaan või kaks aastas, olgu siis kellegagi kahasse või üksi, siis läheb lahjaks kätte. Või kaubaks. (Eeskujulikult) konstrueerituks.
“Teraapia” oli hea. Isegi väga hea. Teistmoodi kogu selles Põhjamaade krimiromaanide uputuses, mis meil valitseb. Kuidagi värske. “Ära lõigatud” paraku seda ei ole. Avada see “Teraapia” tuules ja leida end… No ma ei teagi. Lihtsalt ühest järjekordsest (kehvemapoolsest) Põhjamaade laadis krimiloost. Lehekülgede kaupa telefoni teel juhendatavat lahkamist kõigi üksikasjadega on ikka liig. Ja see, et üks või teine tegelane midagi valesti näeb või saab aru või tajub. Kui seda juhtub ikka ja jälle ja jälle ja jälle, siis – võttena see lihtsalt ei tööta.
Ja – no ma saan aru, et ühe pehmekaanelise kriminaalromaani tõlkele – mitte et see raamatu hinnas kuidagi kajastuks – ei saa väga suuri nõudmisi esitada, aga kõik need õigekirjavead olid ka nagu liig. Hea, et ma seda ei ostnud. Kuigi kaalusin.
PS Tore koht oli praktikant Ingolf von Appeni prillid, mis lahkamise ajal laiba sisse kukkusid.
PPS Koomiksikunstnik Linda ahistamise lugu olnuks ehk põhiloost huvitavam, kuid jäi paraku marginaalseks. Ja üldse – kas üks kriminaalromaan ikka peab osundama ühiskonnaelu kitsaskohtadele? Jah, ta võib seda teha, kui see on hästi tehtud, aga ilmtingimata vist ikka ei pea.
Kirjakoi 