Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

“Nojaa, elu pole poeem – trohheuses, jambis või ditürambis värsistatud.”

Kuigi mõnikord ikka on ka. Vähemalt mõnda aega. Kui veab.

“Mees sinises vihmamantlis” ilmus 2011, “Emapiimani” (2015) oli jäänud neli, “Elu pühitsusest” ja “Neitsi õpetusest” möödunud kümmekond aastat.

Ameerikast naasnud ja oma viimased eluaastad Ikstena pool Ikškiles elanud Dzintars Sodums, “Ulyssese” tõlkija, oli seks ajaks juba lahkunud.

“Mees sinises vihmamantlis” oleks mõjuv lugu ka kirjanduslooliste allusioonideta, Ikstena ja Sodums või Tebe ja tütreke, pole mingit vahet.

See on õpetaja ja õpilase lugu, nagu neid ikka juhtub, kuigi mitte eriti tihti – selleks peab kõvasti õnne olema. Aga ka lugu sellest, mis on sõnade taga. Näiteks niisuguste konstateerivate kirjanduslooliste sõnade taga nagu “”Ulyssese” tõlkija” või “oma viimased aastad Ikstena pool Ikškiles elanud”.

Nende taga on hoomamatud universumid, millest kellelgi pole õrna aimugi, ei saagi olla, kui just mõni tütreke neid üles ei kirjuta.

“Kui keegi kingiks Tebele teise elu, poleks mingit kahtlust, mis sellega ette võtta. Ta võtaks vöörusest need paar mappi, kus on alustanud “Finnegani peiede” tõlkimist ja jätkaks aeglases vaimus seda teist elu.”

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Kjell Westö “Tritonus”

“Tritonus” on lugu muusikast, vananemine ja üksildus on taust.

Või siis vastupidi. Üksildusest ja vananemisest muusika taustal.

Noorest peast selle peale nii väga ei mõtle. Või mis väga, üldse ei mõtle, et elu ei ole palju pikem kui kolme minuti ballaad.

See on lugu murdepunktist, mil saab selgeks, et minevik kasvab ja tulevik kahaneb, ole sa tippdirigent või – mis siis et andekas – külamoosekant. Inimelu on vastus küsimusele, mida keegi ei ole esitanud. Tee on kahanemise tee.

Kui see kord kohale jõuab, on juba hilja langetada taktikepp keset fraasi ning lahkuda imestunud publiku ja sama imestunud orkestri silme all kontserdisaalist. See hetk on möödas, kui teda oligi.

Ühel heal päeval vaatad peeglisse ja vastu vaatab… hall frakisabaga metronoom.

“Väävelkollasest taevast” on “Tritonus” sutsu toekam. Tonaalsus on sama. See mälu petlikkuse ja õigesti mäletamise sunni motiiv. “Terendus 38” vastu ei saa kumbki, kuigi sellegi ilmumise ajaks oli Westöl Finlandia juba käes.

“Kus kõndisime kunagi” – kuigi ma selle keskkogust tõin – jäi mul omal ajal lugemata, kuigi Lehte seda kangesti kiitis. Miks lugemata? Ei mäleta.