“Tritonus” on lugu muusikast, vananemine ja üksildus on taust.
Või siis vastupidi. Üksildusest ja vananemisest muusika taustal.
Noorest peast selle peale nii väga ei mõtle. Või mis väga, üldse ei mõtle, et elu ei ole palju pikem kui kolme minuti ballaad.
See on lugu murdepunktist, mil saab selgeks, et minevik kasvab ja tulevik kahaneb, ole sa tippdirigent või – mis siis et andekas – külamoosekant. Inimelu on vastus küsimusele, mida keegi ei ole esitanud. Tee on kahanemise tee.
Kui see kord kohale jõuab, on juba hilja langetada taktikepp keset fraasi ning lahkuda imestunud publiku ja sama imestunud orkestri silme all kontserdisaalist. See hetk on möödas, kui teda oligi.
Ühel heal päeval vaatad peeglisse ja vastu vaatab… hall frakisabaga metronoom.
“Väävelkollasest taevast” on “Tritonus” sutsu toekam. Tonaalsus on sama. See mälu petlikkuse ja õigesti mäletamise sunni motiiv. “Terendus 38” vastu ei saa kumbki, kuigi sellegi ilmumise ajaks oli Westöl Finlandia juba käes.
“Kus kõndisime kunagi” – kuigi ma selle keskkogust tõin – jäi mul omal ajal lugemata, kuigi Lehte seda kangesti kiitis. Miks lugemata? Ei mäleta.
Kirjakoi 