“Nojaa, elu pole poeem – trohheuses, jambis või ditürambis värsistatud.”
Kuigi mõnikord ikka on ka. Vähemalt mõnda aega. Kui veab.
“Mees sinises vihmamantlis” ilmus 2011, “Emapiimani” (2015) oli jäänud neli, “Elu pühitsusest” ja “Neitsi õpetusest” möödunud kümmekond aastat.
Ameerikast naasnud ja oma viimased eluaastad Ikstena pool Ikškiles elanud Dzintars Sodums, “Ulyssese” tõlkija, oli seks ajaks juba lahkunud.
“Mees sinises vihmamantlis” oleks mõjuv lugu ka kirjanduslooliste allusioonideta, Ikstena ja Sodums või Tebe ja tütreke, pole mingit vahet.
See on õpetaja ja õpilase lugu, nagu neid ikka juhtub, kuigi mitte eriti tihti – selleks peab kõvasti õnne olema. Aga ka lugu sellest, mis on sõnade taga. Näiteks niisuguste konstateerivate kirjanduslooliste sõnade taga nagu “”Ulyssese” tõlkija” või “oma viimased aastad Ikstena pool Ikškiles elanud”.
Nende taga on hoomamatud universumid, millest kellelgi pole õrna aimugi, ei saagi olla, kui just mõni tütreke neid üles ei kirjuta.
“Kui keegi kingiks Tebele teise elu, poleks mingit kahtlust, mis sellega ette võtta. Ta võtaks vöörusest need paar mappi, kus on alustanud “Finnegani peiede” tõlkimist ja jätkaks aeglases vaimus seda teist elu.”
Kirjakoi 