Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Don DeLillo “Null K”

Võtsin “Null K” keskkogust ulmeka pähe, kui olin kaanele kirjutatu läbi lugenud. Eks ta ju mingis mõttes ole ka, nii poole (või tausta) jagu, just nii palju, kui sellise loo jaoks parasjagu on vaja.

Houellebecqilik “Null K” võiks olla “Saare võimalikkuse” eellugu, lugu sellest, kuidas (ja miks) “Saare võimalikkuse” maailm sündis.

Just see oli esimene paralleel nende kahe, DeLillo ja Houellebecqi vahel.

Aga siis tekkis teisigi.

DeLillo on nagu Houellebecq ja vastupidi – neid ühendab seesama ümbritseva ruumiga konfliktis olev peategelane, üksik, pidetu, religioonitu, New Yorgis nagu Pariisiski.

Kumbki ei armasta seda maailma, kumbki ei paku lahendusi, DeLillo veel vähem kui Houellebecq. Mõlema lood on moodsa maailma kõverpeeglid.

Maailm on talumatu, aga kes või mis ollakse ilma selleta? Igasugune võimalus vabaneda on illusioon, lõks.

“”Mis aga on mina? Kõik see, mis te olete ilma teisteta, sõprade või võõrasteta või armastatute või lasteta või tänavateta, kus kõndida, või toiduta, mida süüa, või peegliteta, kust ennast vaadata. Aga kas olete ilma teisteta üldse keegi?””

Aga kuidas olla keegi koos teistega?

Kui Houellebecq jätab mingi õhkõrnagi lootuse, siis DeLillo seda ei tee. Tema peategelane eksleb unenäolises, hoomamatus maailmas, kus püüd mõista, maailma ja iseennast mingilgi moel defineerida, ei vii mitte kuhugi.

“Mida peaks see tähendama?” küsib ta üha ja üha. Sõnad ei tähista ega väljenda enam tegelikkust.

“Püüan sõnu näha. Kogu aeg samu sõnu. Sõnad hõljuvad mööda. Ma tean, et on midagi enamat.”

Defineeri reaalsus. Defineeri tõde. Defineeri lõuend. Defineeri riidepuu. Defineeri isik. Defineeri inimene. Defineeri loom. Defineeri mantel. Defineeri aeg. Defineeri ruum.

Kui alguses oli sõna, kas see tähendab, et ka lõpus on sõna?

Sedasi väljendatuna võiks see tähendada sõna võimu, olulisust, milles aga DeLillo sügavalt kahtleb.

Ometi pole tal selle kahtluse väljendamiseks ühtegi muud vahendit kui sõnad.

PS Kummaline külm romaan. Kuigi sellise pealkirja puhul võiks seda ju oodata – ikkagi absoluutne null.

Vilmos Kondor “Patune Budapest”

Kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor tegutseb taas, aga nagu “Budapest noir” on ka “Patune Budapest” rohkem linna kui Gondori lugu. Isegi rohkem.

Taas avaneb Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes, ainult et hiilgust nagu varjegi on rohkem. Palju rohkem. Pole enam süütud 1930ndad, “armuliste härrade” ja “armuliste prouade” ning teietamise aeg.

On 1939nda aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad, Ungari parlamenti pääsenud nooleristlased, kelle võimuletulekuni on jäänud vaid mõni aasta, Poola põgenikud piiril ning kelneri- ja kojameheametis juudi ajakirjanikud.

Ajakirjanikuhärra vanaisa meenutavad vaid temast järele jäänud moosid, aga see-eest saab praetud verd sibulatega.

Lugu ise läks natuke keeruliseks kätte, aga suuremat kahju sest ei sünni. Peategelane on nagunii linn.

PS Autorid kipuvad retseptide osa romaanides tõsiselt alahindama. Need tuleks lisada. Igal juhul.

PPS Üks tsitaat ka. Puhtalt sellepärast, et ta oleks olemas. Nii igaks juhuks.

“Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan ma kirjutada sellest, mis juhtus.”