Vilmos Kondor “Patune Budapest”

Kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor tegutseb taas, aga nagu “Budapest noir” on ka “Patune Budapest” rohkem linna kui Gondori lugu. Isegi rohkem.

Taas avaneb Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes, ainult et hiilgust nagu varjegi on rohkem. Palju rohkem. Pole enam süütud 1930ndad, “armuliste härrade” ja “armuliste prouade” ning teietamise aeg.

On 1939nda aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad, Ungari parlamenti pääsenud nooleristlased, kelle võimuletulekuni on jäänud vaid mõni aasta, Poola põgenikud piiril ning kelneri- ja kojameheametis juudi ajakirjanikud.

Ajakirjanikuhärra vanaisa meenutavad vaid temast järele jäänud moosid, aga see-eest saab praetud verd sibulatega.

Lugu ise läks natuke keeruliseks kätte, aga suuremat kahju sest ei sünni. Peategelane on nagunii linn.

PS Autorid kipuvad retseptide osa romaanides tõsiselt alahindama. Need tuleks lisada. Igal juhul.

PPS Üks tsitaat ka. Puhtalt sellepärast, et ta oleks olemas. Nii igaks juhuks.

“Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan ma kirjutada sellest, mis juhtus.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s