Kõigepealt väike ekskurss, mis mille järg on. Või ei ole.
“Salarahvas” on “Põrmu raamatu” triloogia teine osa – “La Belle Sauvage`i” järg.
“Põrmu raamatu” triloogia omakorda on tema “Tumedate ainete” triloogia ehk “Kuldse kompassi”, “Inglite torni” ja “Vaigust kiikri” järg.
Järjed iseenesest ei pruugi suurt midagi väärt olla. Enamasti läheb lahjaks kätte. Pullman ei lähe. Mis on üsna tähelepanuväärne. Saladus peitub ehk selles, et ta ei kirjuta edasi, vaid hoopis tagasi, ja siis jälle edasi, ühesõnaga – ta ei kirjuta järjest, vaid avab üha uusi tahke, jättes ilmse mõnuga üht-teist rääkimata ja lünki vahele. Ise ta ju teab! Tema peas on see valmis. Ja tasapisi ta siis mõnuga jutustab. Aega on!
Teise triloogia esimeses osas on esimese triloogia peategelane Lyra Hõbekeel alles titt, teises osas aga noor naine, nii et “Tema tumedad ained” Lyra lapsepõlveseiklustest paigutub hopsti hoopis kogu loo keskele.
Õigupoolest ei saagi neid järgesid õieti järgedeks pidada. Autor lihtsalt seikleb suure mõnuga oma loodud võlumaailmas edasi. Mis on ka ainuõige, sest ega üht väärt maailma saa ometi raisku lasta, kui ta kord juba olemas on.
Nii et pole midagi teha, tuleb oodata, sest viissada lehekülge “Salarahvast” lõpeb ära just selle koha peal, kust tahaks kangesti edasi lugeda.
Iseasi on see, kuivõrd see lasteraamat on, selle peale läks mõte lugedes mitu korda. Ons sel aga tähtsust?!
PS Küll oli tore kohtuda “Septimus Heapist” (Angie Sage) tuttava rabarullega, keda ma olin kogu aeg pidanud väljamõeldud elukaks, aga tundub, et tema on liik nagu mummid, külmkingad ja kollid ning teised sihändsed.
Kirjakoi 