Margarita Karapanu “Kassandra ja hunt”

Kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud. Kõige selle keskel üks laps, kes jutustab. Või kelle kaudu jutustatakse.

Segamini on fantaasia ja tegelikkus, ilukirjandus ja päriselu, kuigi loor nende vahel on kohati nii õhuke, et paistab läbi.

Lapsed muidugi on vastupidavad, igal ajal. Esiteks on neil oma moodused ellu jääda, teiseks ei ole nad nii õrnukesed, kui võiks arvata.

Kassandras on midagi Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” lapsest, kes lõikab nohinal lihavaid pojengivõrseid, kurgus magus tunne, et tuleb suur pahandus.

Ja muidugi ei tohi unustada sõnu, mis lõpuks ära päästavad.

“Trepp, pink, laud, aed, Zakulis, kleit, Fani, vanaema-vanaisa, kaka-toit, kogun pähe nii palju sõnu, kui tean, panen need kõrvale, et need esimesena kirja panna, kui lugema õpin.”

Kõrvaltvaates – ja seda see lugu ju on – on “Kassandra ja hunt” naljakas ja traagiline, hirmus ja lummav, aga Kassandra jaoks on see lihtsalt elu, maailm, mida tema ei saa valida, mitte kodu, kus kohtuvad Kreeka ja Euroopa keeled ja kultuurid, Kreekat valitseb sõjaväehunta, keelatud on pikad juuksed ja lühikesed seelikud.

PS Ja need klaaskuulid. Tundub, et igal igal lapsel on mõni selline. Päritolu? Ei tea, aga äärmiselt oluline, et suureks kasvada.

PPS Kindlasti lugeda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s