1960ndate aastate lõpus jäi Hispaanias Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, kus elas üle kolme tuhande inimese. Oru suurima küla Vegamiáni elanikud asustati ümber Palencia provintsi, kus oli kuivendatud Nava järv – kus enne oli olnud küla, sinna tekkis järv, kus oli järv, sinna kerkis küla.
Vegamiáni asus mägedes, Palencia aga tasandikul.
Eesti tuulepargid, kõrgepingeliinid ja turbakaevandused on sellega võrreldes naljamäng.
Sajandeid kestnud eluviis purunes, tuhanded inimesed jäid juurtetuks, aga mitte ainult inimesed. Juurtetuks muutusid ka paigad – veehoidlat ümbritsevate maade uued elanikud ei tahtnud midagi teada sellest, mis oli enne, sest süda võis hakata valutama.
Taolistele veehoidlatele jäi Hispaanias jalgu rohkem kui viissada küla. Porma oli vaid üks neist paisjärvedest, mis Franco ajal projekteeriti, peale selle 1950ndate aastate järsk linnastumine.
“Kuidas vaadata vett” kõneleb sellest ühe perekonna kaudu.
Hääle saavad kolm põlvkonda – Domingo, kes pidi külast lahkuma, tema lapsed ja lapselapsed. Autor – ise sellest külast pärist – ei mõista hukka, ei anna hinnaguid, ei vali poolt pärandi ja progressi konfliktis.
Romaan ei ole tema jaoks võitlusväli, vaid võimalus mõelda ja tunda. Ta jutustab, andes hääle neile, kellele ühiskond sõna ei anna, kes pole seda sõna osanud kunagi tahtagi. Ta viskab vette kivi. Sulpsatus paneb lugeja pead pöörama ja hajuvaid veeringe vaatama.
Insenerid, need on muidugi iseasi.
“Milline oleks olnud mu elu, kui mu suguvõsa tee poleks ristunud ühe inseneri korraldusega, kes otsustas peatada jõe voolu, justkui peataks aja?”
“Kui maailma loomisest peale voolas jõgi seal, kus ta voolas, ja järved asusid seal, kus nad olid miljoneid aastaid tagasi tekkinud, siis milleks neid aina ühest kohast teise tõsta, justkui oleks jumal neid luues eksinud?
Aga inseneri ajavad sellised küsimused naerma.”
PS Ilus ja kurb raamat. Mõjuv ka. Eriti lõpp.
PPS “Kuidas vaadata vett” on välja andnud Toledo kirjastus. Toledo kirjastuse “Palved röövitud tüdrukute eest” on üks mõjuvamaid ( ja kainestavamaid) lugusid, mis ma lugenud olen. Selles mõttes, et kui tuleb tahtmine viriseda. 21. sajandi Eestis – ei ole põhjust. Kohe kuidagi ei ole. Mitte ühegi kandi pealt.
“Palveid röövitud tüdrukute eest” saab kirjastusest viie euro eest. Mina kavatsen osta, sest see võiks riiulis olla.
Kirjakoi 