David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

“Kui tädi Mari (nii kutsusid teda mõned nooremad eestlastest töökaaslased) lähenes Tallinna I haigla sünnitusosakonnale, kus ta oli olnud vanemõena ametis juba ligikaudu kaks aastat, tõusis ootamatult tugev tuul.”

Milline paljutõotav algus, eks ole, ja mitte ainult.

Järgneb värvikas kirjeldus rõdult alla kukkunud Barsikust, kes põhjustas intsidendi, mille järel otsustab Mari (täpsemalt Maria Ivanovna) igaks juhuks enne tööleminekut koju tagasi pöörduda, sest mine tea, mis intsidendi võis vallandada tuules rõdult alla lennanud pesu. (Barsik on kass.)

Ja ega edasigi kehvem ole. Kui lausete mõnevõrra raskepärase struktuuriga ära harjuda.

Jutustamise viis iseenesest on vaimustav. Soe ja naljakas. Ja missugune eripärane muhe (harvaesinev) tõsidus lapse-elust kirjutades. Laps ei ole ebatäielik täiskasvanu, kaugeltki mitte. Laps on absoluutselt täielik tõsiselt võetav inidiviid.

Tarmole see raamat väga meeldis. Ja ma saan aru ka, miks. Tema jutustas iseendast lapsena täpselt samal moel. Ja kõik need lood, mida jutustab Vseviov, võiksid vabalt olla Tarmo jutustatud, kui need oleksid temaga juhtunud. Noh, temal olid teised lood, aga meelelaad, maailma mõistmise viis on sama – tõsine, naljakas, soe.

Hästi tore raamat. Ja üldistus, see on muidugi ka. Ajaloolase puhul, kuidas saakski see teisti olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s