Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”

Hämmastav autor.

Kõigepealt keel. Madal ja kõrgstiil, arhaismid, nihestatud (pea peale pööratud) kõnekujundid, ise välja mõeldud sõnad, mille tähendust võib lugeja vaid aimata – kõik segiläbi. Pöörane pillerkaar.

Kujutan ette, missugune pähkel see võis olla tõlkija jaoks. Või noh… Tegelikult isegi ei kujuta.

Teiseks – loo jutustamise viis.

Kuigi jutustaja lubab jäädvustada tõsiasjad sirgjooneliselt ja ilustamata, pole miski kindel, sest ta kõneleb ainult sellest, mida ta teab või arvab end teadvat. Tegelikkusega ei pruugi sel olla vähimatki pistmist, peale selle, et ta kõneleb asjadest nii, nagu ta neid adub, tõdedes samal ajal: “Tõsi ta on, et me oleme ilma kõigest, mida me ei oska nimetada.”

Koos jutustajaga on aga kõigest ilma ka lugeja, kes nagu vaataks kella, mis küll käib, aga osuteid pole sel juba iidamast saadik küljes. Või siis vaatab ta iidvanasse tolmunud peeglisse, kust ei paista olevik, vaid näod kõige kaugematest mälusoppidest.

Kõige lõpuks selgub, et jutustaja, kelle ülesanne (ja paine) näib olevat kõik juhtunu üksikasjalikult jäädvustada, teeb seda, kirjutades üha ühtsama kursiivis tähte. Ta paneb kirja, aga üle lugeda ta ei saa. Tegelikult pole selleks ka aega.

“Selgub, et meie käes on raamat raamatu kirjutamisest, mida polegi olemas. Ometi võiksime vanduda, et me oleme seda lugenud.”

Aga eks sõnadega olegi nii. “Lõpuks nad ikka maanduvad kuhugi, maksku mis maksab, ja see on ainus, mis loeb.”

Üks tsitaat veel, nii see kõik algas:

“Ilmaruumi seisukord ei halvenenud mitte üks põrm. Ikka samasuguses unes jätkus kulumine, nagu poleks midagi olnudki.”

PS Kindlasti lugeda. Ja mitte jätta tähelepanuta järelsõna.

Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.

Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.

Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”

Tuttav lugu, kas pole?!

Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.

Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.

Üks ilus tsitaat ka:

“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”

Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Kummaline raamat.

Peategelane on võõrandunud üksiklane, pidetu, eksinud, heal järjel, nüüdisaja heaoluühiskonnas – Houellebecq mis Houellebecq, aja paine on sama, aga nagu teistmoodi. Poeetiline Houellebecq.

Poeetiline ja pehme.

“Näen sageli unes Delfiini hotelli.

Unes kuulun talle. /…/ Hotell ise on veidra kujuga ja ülimalt kitsas. Sedavõrd kitsas, et näib pigem katuse all oleva sihvaka sillana. Sillana, mis sirutub katkematult üle aegruumi. Ja mina olen osa sellest. Keegi seal valab pisaraid. Pisaraid minu pärast.”

Algus ja ots annavad võimaluse käsitleda kogu lugu unenäona, mis lõpeb ärkamisega. Aga võib-olla ka mitte. Sest lõpp jätab ka teisi tõlgendamise viise.

“Mu huuled vormisid tasakesi võimalikke lauseid. Valisin nendest kõige lihtsama.

“Yumiyoshi,” sosistasin ma. “Hommik on käes…”

Olnuks ju võimalik valida kõige lihtsama asemel ka keerulisem. Lihtsalt… seekord siis nii. Kuigi täpselt ei tea, kas ikka on.

“Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.”

Hotell kujundina on suurepärane.

Mulle meeldivad hotellid. Need kätkevad endas tuhandeid võimalusi. Hotellid on nagu saared, väljaspool aega oma ajutisuses muutumatud ja igavesed, oma ebareaalsuses reaalsemad kui mis iganes muu.

Lugu iseenesest balansseerib kusagil elitaarse, poeetilise ja labase piiril. Alates sõnakasutusest ja lõpetades lõpuga. Mis on nagu liiga üheplaaniline. Liiga lihtne. Ma kahtlustan, et midagi võib olla lahti ka tõlkega. Lõpu osas muidugi mitte. Lõpp on lõpp.

PS Kui keegi paluks mul kahe sõnaga lugu iseloomustada, siis ma ütleksin: infantiilne Houellebecq.

Aga üldse mitte paha. Üldse mitte.

Kummal

Nancy Huston “Murrangujooned” LR 2012

Sol, 2004. Randall, 1982. Sadie, 1962. Kristina, 1944-1955. Kõik kuueaastased.

Poiss. Isa. Vanaema. Vanavanaema. Neli lugu. Mis kokku on üksainus lugu. Lebensborni lugu.

Kui päris aus olla, siis ei teadnud ma Lebensbornist enne selle raamatu lugemist mitte midagi.

Aga muidugi on see ka mälu ja mäletamise sunni lugu, ei aita midagi, kui sünnimärk välja lõigata. Arm, mis jääb, on märgatavam, kui olnuks sünnimärk, mis on olemas ka neil, kelle puhul teatakse, et ei ole.

Mis on huvitav – tagurpidi jutustatud lugu. Alustame aastast 2004 ja läheme tagasi, kuueaastaste silmadega. Mis on omamoodi piltmõistatus, kõik see tükk tüki haaval kokku panna.

PS Lisan siia autori märkuse.

Aastatel 1940-1945 käivitus programm, mille eesmärk oli kompenseerida Saksamaa kaotusi sõjas. Programm nägi ette, et saksastatakse lapsed, kes elasid Wehrmachti okupeeritud aladel. Himmleri korraldusel rööviti üle 200 000 lapse Poolast, Ukrainast, Eestist ja Lätist. Suuremad lapsed paigutati spetsiaalsetesse keskustesse, kus nad said aarialiku kasvatuse, pisemad läksid Lebensborni keskustesse, kust saksa pered nad lapsendasid.

Kristina oli Lebensborni laps. Ukrainast, sünnimärgiga, aga nii ilus, blond ja siniste silmadega, et sünnimärgist vaadati mööda.