Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.
Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.
Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”
Tuttav lugu, kas pole?!
Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.
Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.
Üks ilus tsitaat ka:
“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”
Kirjakoi 