Nancy Huston “Ingli märk”

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Kummaline raamat.

Näiliselt lihtsa (ja mis seal salata, isegi banaalse) armukolmnurgaga (sellesse ei maksa nii väga kinni jääda, eks ole) võtab autor kokku 20. sajandi teise poole, Teise maailmasõja, natsi-Saksamaa, juutide hävitamise, Ungari, Alžeeria sõja, ja isegi rohkem, etteulatuvalt, sest mingit lootust ta meile ei anna.

Miks siis muidu alustab ta allusiooniga:

“Oh olge minu Dante ja mina olen teie Vergilius! Andke mulle käsi, andke mulle oma käsi, ärge kartke, ma ei jäta teid selles aeglases spiraalses laskumises aina allapoole…”

Ja lõpetab oma loo:

“Kas see on lõpp? Oh ei! Ma kinnitan teile, et ei ole. Tehke ainult silmad lahti: kõikjal teie ümber see jätkub.”

On see nii sellepärast, et me unustame?

“Me unustame, teate ju küll, me unustame… Ei juhtunud ju midagi, kas pole? Või siis õige natuke… ja väga ammu…”

Pärast Alžeeria iseseisvusmarssi 1961. aasta 17. oktoobril on 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Pariisi eeslinnad täis prantslasi, alžeerlaste lapsi ja lapselapsi, kes mässavad selle vastu, et neil ei ole tulevikku ega isegi mitte olevikku.

“Pariis on Pariis, oma ilus ja luksusejanus häbematum kui kunagi varem.”

Kõik jätkub, too aeglane spiraalne laskumine. Täna, 20. märtsil 2021 blokeerisid koroonapiirangute vastsed Tallinnas liikluse.

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Ja me ei õpi.

Thomas Savage “Koera vägi”

Ilmselt ei oleks ma ilma Tiinata “Koera väge” kunagi lugema sattunud.

Nagu ka paljusid teisi raamatuid, mida ta kuskilt riiulite vahelt naastes aastate kaupa ilma igasuguste selgitusteta mulle nohinal pihku on pistnud. Sest Tiina juba ei seleta. Mida siin seletada olekski?! Võetagu ja loetagu!

Ah et miks ei oleks lugema sattunud?

Esiteks pealkiri. Teiseks kauboid kaane peal. Kolmandaks…

Ons veel kolmandat vaja? Ei ole. Aga kui, siis kolmandaks tutvustus kaanel: kaks rantšopidajast venda, Phil ja George. Utah osariik. 1924. aasta. No aitäh!

Raamat on suurepärane.

Ja pole üldse tähtis, kus ja mis ajal – antud juhul siis 1924. aastal rantšos – tegevus toimub. Selliseid asju võiks juhtuda kus iganes ja millal iganes. Kasvõi mõnes 21. sajandi perekonnas. Ja küllap juhtubki.

Absoluutselt ajatu romaan. See tükk-tükil avanev tegelikkus, rafineeritud jõhkrus, painav kahtlus, et midagi on valesti, aga mine sa räägi ja tõesta.

Mitte midagi ei ole võimalik tõestada, isegi rääkida ei ole võimalik. Sest millest sa räägid ja kellele? Ja mis see aitaks? Samal ajal on valesti kõik ja põgeneda ei ole kuskile.

Koera vägi, see on veel kunsttükk omaette. Väga tugev sümbol.

PS Küll mina lugedes ootasin, millal need koerad mängu tulevad.

Delia Owens “Kus laulavad langustid”

Võtsin “Kus laulavad langustid” keskkogust – panin end vist isegi järjekorda – puhtalt sellepärast, et tahtsin teada, mis see siis õigupoolest on. Kõik need raamatupoodide ja -kogude edetabelid ja puha.

Kuskil kohtuprotsessi keskel hakkasin pead murdma, kuidas oleks võimalik lõpetada nii, et see ei oleks läbinisti kehv. Või noh, mitte kehv. Selline kergeke?

Ei osanud mina midagi välja mõelda. Ja siis tabasin end teatava kergendusega mõttelt, et see ei ole üldse minu, vaid autori asi. Ja tegelikult ei lõpetanud ta üldse kehvasti. Pärast seda, kui igasugune lootus kadus.

Eks ta üks paras ajaraisk muidugi oli. Natuke naistekas, natuke krimka. Aga nüüd ma vähemalt tean.

Padur iseenesest on huvitav. Nagu luht. Luht mulle meeldib ja luhta ma tunnen ka.

PS Habetillandsia esines tekstis nii mitu korda, et vaatasin järele, kes tema on ja saingi temaga tuttavaks. Täitsa tore taim. Ühe pildi peal oli koguni isand Laansooga koos.