Võtsin “Kus laulavad langustid” keskkogust – panin end vist isegi järjekorda – puhtalt sellepärast, et tahtsin teada, mis see siis õigupoolest on. Kõik need raamatupoodide ja -kogude edetabelid ja puha.
Kuskil kohtuprotsessi keskel hakkasin pead murdma, kuidas oleks võimalik lõpetada nii, et see ei oleks läbinisti kehv. Või noh, mitte kehv. Selline kergeke?
Ei osanud mina midagi välja mõelda. Ja siis tabasin end teatava kergendusega mõttelt, et see ei ole üldse minu, vaid autori asi. Ja tegelikult ei lõpetanud ta üldse kehvasti. Pärast seda, kui igasugune lootus kadus.
Eks ta üks paras ajaraisk muidugi oli. Natuke naistekas, natuke krimka. Aga nüüd ma vähemalt tean.
Padur iseenesest on huvitav. Nagu luht. Luht mulle meeldib ja luhta ma tunnen ka.
PS Habetillandsia esines tekstis nii mitu korda, et vaatasin järele, kes tema on ja saingi temaga tuttavaks. Täitsa tore taim. Ühe pildi peal oli koguni isand Laansooga koos.
Kirjakoi 