Ilmselt ei oleks ma ilma Tiinata “Koera väge” kunagi lugema sattunud.
Nagu ka paljusid teisi raamatuid, mida ta kuskilt riiulite vahelt naastes aastate kaupa ilma igasuguste selgitusteta mulle nohinal pihku on pistnud. Sest Tiina juba ei seleta. Mida siin seletada olekski?! Võetagu ja loetagu!
Ah et miks ei oleks lugema sattunud?
Esiteks pealkiri. Teiseks kauboid kaane peal. Kolmandaks…
Ons veel kolmandat vaja? Ei ole. Aga kui, siis kolmandaks tutvustus kaanel: kaks rantšopidajast venda, Phil ja George. Montana osariik. 1920. aastad. No aitäh!
Raamat on suurepärane.
Ja pole üldse tähtis, kus ja mis ajal – antud juhul siis 1925. aastal rantšos – tegevus toimub. Selliseid asju võiks juhtuda kus iganes ja millal iganes. Kasvõi mõnes 21. sajandi perekonnas. Ja küllap juhtubki.
Absoluutselt ajatu romaan. See tükk-tükil avanev tegelikkus, rafineeritud jõhkrus, painav kahtlus, et midagi on valesti, aga mine sa räägi ja tõesta.
Mitte midagi ei ole võimalik tõestada, isegi rääkida ei ole võimalik. Sest millest sa räägid ja kellele? Ja mis see aitaks? Samal ajal on valesti kõik ja põgeneda ei ole kuskile.
Koera vägi, see on veel kunsttükk omaette. Väga tugev sümbol.
PS Küll mina lugedes ootasin, millal need koerad mängu tulevad.
Kirjakoi 