Anne B. Ragde “Tütar”

Neshovi-saaga kuues raamat.

Mäletan, et pidasin viimaseks juba “Elunautijaid” – viiendat, sest mida seal veel olnuks ütelda, ja – nagu karta oli ja selgeks sai – ega tegelikult olnudki.

Uus lipuvarras ja vimpel, mõned matused, jooksev sukasilm, üks epakas kirikuõpetaja ja plehku pannud koer, selline pudi-padi. Ja õnnelik lõpp.

Mis kallutab kogu seda saagat pelga meelelahutuse poole. Nüri järjekindlusega jagu-jaolt kergemeks ja kergemaks.

Tagantjärele, tundub, et “Elunautijad” oli veel üsna toekas raamat, see pani mingi punkti. Vanast tumedate saladustega talust oli saanud paik, kus elu nautida.

Nii et milleks siis veel see kuues?

Kas tollesama Neshovi talu uue lipuvarda pärast? Et uus varras, uus elu? Või Tormodi ja Dieteri pärast, kes oma keelatud suhte justnagu legaliseerisid, sest aeg oli uus?

Aga see uus elu ja uus aeg, see ei ole enam huvitav. Huvitav oli vana.

Sead muidugi olid toredad. Huvitav, just torgatas pähe, kas nad tegutsesid seal mingi kummalise nihestatud parafraasina, sest samas laudas pistis emis ju akvaviiti joonud Tori nahka?

Aga mis siin ikka jaarutada, eks ma ju lugesin ta ikkagi läbi, kui ta juba ilmus. Lugemata ka ei jätnud, kuigi kergendus oli küll, kui ta otsa sai.

PS “Elunautijate” kohta on siin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s