Sama autori “Suve lõpp” ja “Sügisroim” on tükk maad paremad. Ikka väga tükk maad.
Eks see ka, et pärast “Mitte ainult minu tädi Ellenit” tundubki suurem jagu asju pahn.
Või miks võrrelda võrreldamatut?!
Selles mõttes võib võrrelda küll, et mõni krimka on ikka väga hea. Teistmoodi hea kui Ellen, aga ikkagi hea. “Talvetuli” ei ole.
“Talvetuli” on lahjamapoolne krimka, kus õhus on natuke liiga palju kahtlusi, nii palju, et lugeja väsib ära. Kaua sa ikka iga viimast kui tegelast selles üüratus segaduses üksteise järel kahtlustad. Kaua sa jaksad?
Peale selle see tüütu võte, et (vale)jälje üles võtnud peategelane koperdab lugeja sabas, nagu oleks ta loodud üksnes selleks, et lugeja kahtlused ümber lükata.
Lõpp on ka nagu natuke liiga konstrui.
Nii et lugeda võib, kui aga ei loe, ei juhtu ka midagi.
Kirjakoi 