Jørn Lier Horst “Kuritahtlikkus”

Vaatasin, et olen politseiinspektor William Wistingu karakterit nimetanud hõredaks.

Tõesti, Sherlock Holmes või miss Marple ta pole, aga Mankelli Kurt Wallander võib-olla isegi on, kui tõved, vihmasadu ja melanhoolia maha arvata.

Wisting on üksildane, vananev, pühendunud, ja armastab lapselast.

“Kuritahtlikkus” on seitsmes William Wistingu lugu, mis ma lugenud olen, ja selle ajaga olen ma temaga jõudnud ära harjuda. Ta on justnagu toasussid, hommikumantel ja lemmiktugitool – hea kodune ja turvaline. Ja muidugi tema tütar Line, ajakirjanik, kes seekord küll ajakirjanik pole, aga teeb dokumentaalfilmi, nii et natuke ikka on ka.

Professionaalne kretinism, mis teha, aga ajakirjanikud kriminaalromaanides on alati toredad, peaaegu sama toredad kui psühhiaatrid.

Aga nagu ikka – kui uurija ise, miljöö ja muud sellised asjad, näiteks road, mida kriminaalromaanides ei maksa alahinnata, ei ole põnev, siis peab kandma lugu ise. Horsti puhul on nii ja naa, mõnikord kannab paremini, mõnikord kehvemini. Seekord on heasti. Seitsme loetu seas pole ta parim, aga kehv küll mitte. Lõpuni põnev ja lõpp ei käi maha. Mis iseenesest on kah väärtus omaette. Alustada oskavad kõik, aga katsu sa lõpetada.

PS Tõlge on korralik, kui mõned konarused maha arvata. Lause on loetav. Milline kergendus.

Abigail Dean “Tüdruk A”

“Tüdruk A” ilmumist saatis mõningane meediakära.

Tegelikult vist isegi mitte kära, sest ühe või teise raamatu ilmumine ei ole meil eales uudis, aga kuidagi ma teda tähele panin.

Ja ma ei pea silmas sõnapaare “rahvusvaheline menuk” või “midagi täiesti erakordset” või “kaasahaarav, suurepäraselt kirjutatud täius” – selge märk, et tuleks eemale hoida, eks ole. Raamatu kaanelgi on neid pelutavaid hüüdlauseid kaugelt liiga palju.

Tegelikult ei saanud ma isegi aru, millest see raamat on, igatahes ei kahtlustanud ma, et lugu on end äravalituks pidavast isast, allaheitlikust emast, voodi külge aheldatud lastest ja sellest, mis hiljem sai, aga mingi klõps käis ära, et peab lugema.

Tõlkija muidugi ka. Jüri Kolk.

Õigustamaks kõiki neid sisutühje hüüatusi – kuidagi teistmoodi on “Tüdruk A” küll, aga ma ei tea, kas ma oskan ütelda, mil moel teistmoodi. Võib-olla annavad vastuse järgmised raamatud, kui nad peaksid tulema, sest “Tüdruk A” on debüüt, kuidagi õhuline, justnagu pits. Või nagu Haapsalu sall?

Mähid end peaaegu et üleni selle sisse, aga nii peen, et saad tõmmata läbi sõrmuse.

Lugeja saab küll aimu, mis juhtus, aga lool on augud sees, juba sellepärast, et jutustaja, tüdruk A ehk Lex ei tea kõike, kuigi aimab. Või teab, aga ei räägi. Või erineb tema reaalsus tegelikkusest.

Lõpp ka ei kuku ära. Ja see, mis enne lõppu ilmsiks tuleb, lööb ikka sassi küll.

Aga kui järele mõelda, kuidas teisiti saanuks see olla, sest peaasjalikult on lugu ju sellest, mis pärast sai.

Jah, põgenemine on võimalik, aga see pole kunagi lõplik. Nagu pääseminegi. Põgened, ellu jääd, aga ei pääse ära.

PS Võiks lugeda.

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

Kaks lugu, pärislugu ehk haiguslugu ise ja eksperiment ehk tudengid, kes professori silma all haiguslugu loevad, teadmata, kuhu see kummaline eksperiment peaks viima ja miks.

Tundub see igatahes ohtlik ja õõvastav.

Seda enam, et pole teada, kes haigusloo kirjutas, kas psühhiaater või patsient.

Võte, kus lugejast saab eksperimendis osaleja, on mõjuv. See on ikka üsna veider tunne, kui 21. leheküljest peale saadab sind teadmine, et lugemist jätkata tohiks vaid meditsiinilise järelvalve all. Mida vaesel lugejal muidugi ei ole kuskilt võtta.

Aga eks ta loeb edasi, kus ta pääseb, kuigi tõlge ei ole suurem asi. Aga on nagu on.

Psühhiaatrid ja patsiendid, üksikud saared, seekord siis saare asemel kliinik ja lumetorm, selles asjas ei pea Fitzeki lugeja pettuma.

Kõike seda arvestades võiks “Hingemurdja” olla hea, aga miskipärast ei ole. Psühhiaatria keerdkäikud ja mõistatused mattuvad hirmsa rapsimise, ühest ruumist teise tormamise, jalga astutud klaasikildude ja kes teab mille alla veel.

Selles osas on “Hingemurdja” nagu Fitzeki “Ära lõigatud” – natuke liiga palju verd, aga noh, eks see ole maitse asi.

Tunne, et lugeja on tõesti mingis kummalises ohus, kaob ajapikku ära.

Ja see, kes too eksperimenti läbi viiv professor on, ei ole üllatav. Mitte et see oleks kuidagi aimatav olnud, see lihtsalt… ei tundu nagu oluline. Lihtsalt üks seik, et ahah.

Idee tekstist, mis kätkeb endas kurja, et seda paljundada, on paeluv. Et kas see on võimalik.

Iseenesest huvitav ja märkimis väärt detail on Fitzeki “Teraapiast” tuttavad Anna Spiegel ja Viktor Larenz, patsient ja psühhiaater.

Ja oi, “Teraapia” oli hea!

Anders de la Motte “Kevadohver”

Sellega on siis de la Motte aastaaegade sari otsas.

“Talvetule” järel oli “Kevadohver” üsna hea lugemine.

Ei teagi, mis selle “Talvetulega” oli, et ta niimoodi ära kukkus. Vahest oli asi ikkagi peategelases, Laura Aulinis, kelle trauma jääbki arusaamatuks. Selles mõttes, et mitte trauma põhjus, vaid trauma olemus.

Kui sa pead uurima kuritegu koos kellegagi, kellest sa aru ei saa ja kes sulle õieti ei meeldi, siis on see tüütu, ja isegi piinav.

Mis on ka põhjus, miks mul Marek Krajewsy “Katk Breslaus” ikka veel pooleli on. Puhtalt ülemvahtmeister Eberhard Mocki pärast. Ta on nii vastik kuju, et ma lihtsalt ei taha temaga koos uurida. Uurija iseloomuomadusi ei maksa alahinnata, sest uurijaga on lugeja ikka väga koos. Ja nad peavad sobima.

“Kevadohvri” Thea Lindiga seda muret ei ole. Thea Lind, tema lugu ja mõrvalugu ise, kõik need on paeluvad.

Kui aastaaegade sari paremuse järgi reastada, seda võiks nimetada ka mineviku varjude sarjaks, sest kõik nad lähevad tagasi lapsepõlve, siis oleks järjekord järgmine:

1. “Sügisroim”
2. “Suve lõpp”
3. “Kevadohver”
4. “Talvetuli”

PS “Sügisroima” lahutab “Talvetulest” ikka üsna pikk maa.