Peeter Sauter “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” LR 2021/14-16

Ei olegi Sauterit lugenud.

Kui, siis ehk “Indigo” on loetud, seda nagu mäletaks kolmekümne aasta tagant, aga ei tea, kas just läbi.

Pärast seda on kolmkümmend aastat tunne, et Sauterit ei pea lugema, et teda lugenud olla. Sauter on Sauter, kuigi imaginaarne. Sest pole ju lugenud.

Selles mõttes ei ole “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” mingi üllatus. Sauter on ikka Sauter. Läheb kokku kõigi nende lugemata lugudega, “Indigoga” muidugi ka.

Teises mõttes jälle on üllatus, et läheb hinge. Ei olegi niisama üks joomine ja jauramine. Kahju on. Nagu loomast või lapsest. Ei olegi lihtsalt mees ja naine, kes ei saa koos ega lahus. On mees, naine ja üldistus, universaal. Lugu abitusest.

Lõpp on eriti mõjuv, see kujund, kaks koera kiirtee ääres. Toidetud, kõhnad, aga normaalses seisus. Maha jäetud, pikk valge nöör kaelas. Ei saa teineteise juurde, ei minema. Üks sama mõjuv kujund on veel, aga kirja ei pane. Küll tunneb ära, kes loeb.

Kõiksugu seostest kubisev, kõrg ja mitte nii väga kõrg, Thomas Mann ja Hemingway, surm Veneetsias, jäämägi, liisusalmid ja nii edasi. Peale selle kogu see kafkalik värk.

Kõik hinnas, tasuta joogid, kirjutad alla, aga peenes kirjas teksti ei loe. Ei tea, millele alla kirjutad.

PS Stiili kallal ei taha närida, ses mõttes, et stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga ta on. Mis iseenesest on ikka parem, kui et ei ole.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s