“Oleks ebatäpne väita, et mu elu oli enne nende saabumist normaalne. /…/ Nad elasid meie pool üle viie aasta ja muutsid kõik väga-väga süngeks. Õde ja mina pidime õppima, kuidas ellu jääda. Ja kui ma olin kuusteist ja mu õde neliteist aastat vana, sündis laps.”
Nii see algab. On nemad. On vana maja. On ülakorrus. Ja ülakorruse pere.
Kõik eeldused, et sünniks midagi tõsiselt üleloomulik-psühholoogilis-gootilikku, midagi Alejandro Amenábari “Teiste” laadset, aga ei sünni.
Üleloomulik-gootiliku asemel on lihtsalt üks (vale)guru ja sekt. Liiga lihtne lahendus.
Aga see selleks.
Lugedes ei saanud tükk aega aru, mis asi mind häirib, ja mida edasi seda rohkem. Mingi kerge kaldumine naistekasse, selline õhkõrn? Aga nagu ei olnud ka…
Raamat muidu on hästi põnev. Selle nahka läks peaaegu et terve nädalavahetus, isegi õigekirjavead ei häirinud.
See näitab nii mõndagi, selline iseäralik leebus, eks?!
Aga lõpuks sain pihta.
“Ülakorruse pere” on põneviku liistule tõmmatud “Tüdruk A” – üks ja seesama lugu.
No peaaegu üks ja sama.
See see oligi!
Et kuidas ühest ja samast võib luua nii kergekese ja sügava loo. Ega see ole “Ülakorruse pere” viga. Üks on üks ja teine on teine. Suht järjest lugedes lihtsalt liiga terav kontrast.
Kui “Ülakorruse pere” kallal norida, siis kolm viimast peatükki läks küll natuke nagu käest ära, ikka sinna naisteka poole peale. Ja see sai ka seletust. Mõnikord, väga harva küll, aga vahel siiski leidub tänusõnades üksik huvitav kild.
Jewell lõpetab oma tänu nii: “Ning viimaks aitäh kahele topeltviinale ja toonikule, mis aitasid ühel reede hilisööl mind läbi kolme viimase peatüki ning üles leida mõned viimased read, mis olid mul kuhugi ära peidetud. Terviseks!”
Nii et ma ei tea, aga… Ehk ei oleks pidanud võtma.
Kirjakoi 