“Asjad, mida ma ära ei visanud” on natuke nagu Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” – seda ma lugesin kah lõigu kaupa, kuigi selle vahega, et lõigu kaupa edasi.
“Asju, mida ma ära ei visanud” lugesin ma lõigu kaupa tagasi. Iga kord, kui hakkasin edasi lugema, tuli natuke tagasi lugeda, et saaks edasi minna.
Just nii ta edeneski: edasi-tagasi-edasi, tagasi-edasi.
Nagu Wicha.
Kes tegeleb asjadesse kätketud pärandvaraga, tõstab ühest kohast teise narmendavaid raamatuid ja retsepte, eks muud ka, aga peamiselt raamatuid ja retsepte, surnud ema asjadest tuleb lahti saada, toad ära tuulutada, kuhugi helistada, kuulutus lehte panna ja eluga edasi minna, aga asjad on asjad ja pärandvara on pärandvara, sellest lahti ei saa, ja sellest see lugu on.
Poola juutidest.
Ohutunne on selgesti sees. Asjad korduvad. 21. sajandist võib saada 20. parafraas, näiliselt märkamatult, ja ma ei mõtle siin pelgalt juute. Kõik võimalused on kusagil ootel, ka kõige hullemad. Tõik, et miski on juhtunud, ei garanteeri, et seda enam ei juhtu. Juhtumata ja juhtunu realiseerumise tõenäosus on võrdne. Me ei ole milligrammigi targemad.
Viskame asjad ära. Unustame tagasi lugeda. Kaotame valvsuse. Usume, et teist korda ei juhtu. Et katastroofide limiit on vähemalt mõneks ajaks täis. Aga ei ole.
Professor Parnell on klaaslehtri üles pannud.
“See “midagi” on juba tulekul. Kui aeg käes on, siis on seda kuulda raadiost raginate vahelt. Võib-olla pannakse see ka ajalehte ridade vahele kirja. Võib-olla kuulutab seda telediktori grimass.”
Professor Parnelli klaaslehtrist kukub pigitilk.
“Kindla peale öösel, nädalavahetusel, kui laboratoorium lukus oli. Aga võib-olla hoopis vastupidi, keset päeva, keset jutuvada ja põletite kahinat, kui kõigil olid käed täis ja keegi ei vaadanud nagu kiuste õiges suunas.”
Kirjakoi 