Viivi Luik “Salamaja piir” LR 1974/34

“Salamaja piiri” oleks ahvatlev pidada Viivi Luige esimeseks proosakatsetuseks, tõsi, samal aastal ilmus ka “Leopoldi” esimene lugu.

Katsetus iseenesest pole ehk õige sõna, sest luule ja proosa piirimail balansseerivas “Salamaja piiris” on olemas kõik tulev.

Tõsi, üht-teist on selleks ajaks juba ilmunud, on “Pilvede püha” ja “Taevaste tuul” ja “Lauludemüüja” ka, ühtekokku kuus luulekogu, aga üht-teist on siiski veel ees.

Ja kõik see ees olev on “Salamaja piiris” kuidagimoodi sees, on “Seitsmes rahukevad” ja “Ajaloo ilu” ja “Rängast rõõmust” ja “Varjuteater” ja muu.

See on imelik, kuigi tegelikult vist mitte. Ega kirjanikuks nii väga ju saada. See ollakse.

“Kas Augustin Mäns oli siis juba kirjanik või ei olnud ta siis veel? Võib-olla ei olnud. Aga niisama hästi võis ta seda juba kolmeaastasena olla – üks kirjanik, kellest pole veel inimest saanud.”

Victoria Dowd “Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Tegelikult harjusin ma sellega isegi lõpuks ära.

Kuigi ma ikkagi ei tea, miks peaks 21. sajandil sedaviisi kirjutama ja kes seda loeb.

Aga ma siiski lugesin, kohati isegi mõningase huviga, aga nojah.

Mis mind paelus, oli raamatuklubi. Ja pärapõrgus asuv häärber. Pole iseenesest paha.

Gootilike kulisside kirjeldamisele läks muidugi kole palju aega, enne kui midagi sündima hakkas. Karakterid polnud ka suurem asi, kuigi pidanuks nagu olema.

Ja natuke liiga palju minestamist.

Stiili koha pealt ei oskagi öelda. Kas see on meelega halb, aga ei kanna välja, või on see lihtsalt halb? Või on see selline moodne moodsa kirjaneitsi loodud toote tüüpi lugu?

Või üsna kenasti tõlgitud kehv raamat või mis?

Ljudmila Ulitskaja “Võõrad lapsed”

Ma ei oleks ehk “Võõraste laste” peale juhtunudki, kui Kaarina poleks neid nimetanud.

Kõike ei pane ju tähele, isegi kõike head ei pane tähele, või siis paned, aga midagi muud tuleb peale ja sinnapaika see jääb. Nii et kui Kaarina poleks Laikmaal “Võõraid lapsi” nimetanud, siis oleks ehk nendega nii läinudki, aga ta nimetas, ja nimetas nii, niisugusel toonil, et polnud mingitki võimalust neid sinnapaika jätta.

Kahjuks ei saa ma seda tooni kirjasõnas üles tähendada. See toon ütleks rohkem kui tuhat sõna.

Kui tahta tsiteerida, siis ei piisaks kah millestki, sest kogu raamatut siia üles panna ei saa.

Nii et tegelikult ei olegi “Võõraste laste” kohta öelda muuud, kui et loetagu. Kui, siis ehk seda, et nimedele tasuks tähelepanu pöörata. Need ei ole eraldi lood, see on üks lugu, lapsepõlve lugu, aja lugu, ja kes teab, mis lugu veel.

Marek Krajewski “Katk Breslaus”

“Katku Breslaus” hakkasin ma lugema maikuus. Et asi selge oleks, siis täna on 4. september.

Aga läbi mina tema ikkagi lugesin.

Breslau, 1923. aasta juuni. Poola kriminaalromaan, Hendrik Lindepuu tõlkes. Jumalik, kas pole?!

Aeg on õige, tõlkija on õige, linn on õige. Wrocław kogu oma arhitektuuri ja hingusega, no millest me räägime.

Kõik on õige, aga ometi ei ole, mida lehekülg edasi, seda vähem. Mis ühest küljest võib olla lihtlabane sobimatus.

Ülemvahtmeister Eberhard Mock, ja seda hoolimata oma ladina keele oskusest klassikalise filoloogina, on nii ebameeldiv tüüp, et veeta temaga 250 lehekülge on tõeline katsumus.

Kriminaalromaanides on lugeja paratamatult uurijaga nii tihedasti seotud, et nende vahel peaks tekkima mingigi side. Enda ja ülemvahtmeister Mocki kohta ma seda öelda ei saa.

Karakter iseenesest on huvitav. Ja usutav ka, aga isegi vastastikuse sobivuse korral ei saa lugeja koos Mockiga uurida, sest Mock ise ei tea kah midagi ja kobab lõpuni pimeduses, kuni talle armulikult kõik ära seletatakse. Mock ise ja lugeja muidugi ka oleks nagu paljaks varastatud.

Seda, miks Lindepuu meisterlike Tokarczuki tõlgete järel on Krajewski nii konarlik, ei oska ma kuidagi seletada.

See lihtsalt ei ole võimalik, aga kuidagimoodi näe on.