Ma ei oleks ehk “Võõraste laste” peale juhtunudki, kui Kaarina poleks neid nimetanud.
Kõike ei pane ju tähele, isegi kõike head ei pane tähele, või siis paned, aga midagi muud tuleb peale ja sinnapaika see jääb. Nii et kui Kaarina poleks Laikmaal “Võõraid lapsi” nimetanud, siis oleks ehk nendega nii läinudki, aga ta nimetas, ja nimetas nii, niisugusel toonil, et polnud mingitki võimalust neid sinnapaika jätta.
Kahjuks ei saa ma seda tooni kirjasõnas üles tähendada. See toon ütleks rohkem kui tuhat sõna.
Kui tahta tsiteerida, siis ei piisaks kah millestki, sest kogu raamatut siia üles panna ei saa.
Nii et tegelikult ei olegi “Võõraste laste” kohta öelda muuud, kui et loetagu. Kui, siis ehk seda, et nimedele tasuks tähelepanu pöörata. Need ei ole eraldi lood, see on üks lugu, lapsepõlve lugu, aja lugu, ja kes teab, mis lugu veel.
Kirjakoi 