“Salamaja piiri” oleks ahvatlev pidada Viivi Luige esimeseks proosakatsetuseks, tõsi, samal aastal ilmus ka “Leopoldi” esimene lugu.
Katsetus iseenesest pole ehk õige sõna, sest luule ja proosa piirimail balansseerivas “Salamaja piiris” on olemas kõik tulev.
Tõsi, üht-teist on selleks ajaks juba ilmunud, on “Pilvede püha” ja “Taevaste tuul” ja “Lauludemüüja” ka, ühtekokku kuus luulekogu, aga üht-teist on siiski veel ees.
Ja kõik see ees olev on “Salamaja piiris” kuidagimoodi sees, on “Seitsmes rahukevad” ja “Ajaloo ilu” ja “Rängast rõõmust” ja “Varjuteater” ja muu.
See on imelik, kuigi tegelikult vist mitte. Ega kirjanikuks nii väga ju saada. See ollakse.
“Kas Augustin Mäns oli siis juba kirjanik või ei olnud ta siis veel? Võib-olla ei olnud. Aga niisama hästi võis ta seda juba kolmeaastasena olla – üks kirjanik, kellest pole veel inimest saanud.”
Kirjakoi 