John Maxwell Coetzee “Barbarite ootel” LR 1989/37-39

1989. aastal ilmunud romaani eessõnas arutleb tõlkija Enn Soosaar muu hulgas ka selle üle, kas Coetzee, too suhteliselt noor, toona 49-aastane, ja suhteliselt väheviljakas autor, kelle nimega oli ses asjas spekuleeritud, võiks kunagi ka tegelikult Nobeli saada.

“Südamaal” oli seks ajaks juba loodud ja “Elizabeth Costello” ka, kuigi ilmus ju samal aastal, kui Coetzee Nobeli sai. Nii et Costellot nad arvesse ilmselt ei võtnud.

Kui ritta panna need kolm, ja kolm sel põhjusel, et kolme olen ma lugenud, siis saaks esimese koha Costello, mille ma leidsin puhta kogemata ja lõppkokkuvõttes oli see üks halenaljakas lugu, sest ma pidasin Costellot autoriks.

Ju tolle suure ja silmatorkava pealkirja, selle kohal pisikese ja silmatorkamatu Coetzee nime, millest ma üldse nagu mööda vaatasin, ja tagakaane teksti peale, mis teatas lugejale, et Elizabeth Costello on eakas Austraalia kirjanik, kes, ja nii edasi.

Teise koha saaks juba Coetzeed teades loetud “Südamaal” ja kolmanda barbarid, mille Kaire tahtis ära visata. Või keldrisse viia, ma ei teagi. Aga sellest ei maksa midagi välja lugeda.

Soosaar ütleb barbarite kohta, et tüüpiline Coetzee ja peab seda paslikuks temaga esmaseks tutvumiseks. Mis võib olla tõsi, sest on mõnevõrra lihtsam lugemine kui “Südamaal” ja Costello, aga sama mõjuv – see ajaloos elamise paine, tähendus ja otstarve, küsimused, millele pole vastuseid, ja valikud, mille ees seisab igaüks, halbadel aegadel rohkem kui headel, ja väga halbadel aegadel rohkem kui halbadel.

Aga valima peab ja hea ning kurja piiril laiutab alati soo.

Ja kes õigupoolest on barbarid, see küsimus jääb ju alati ka.

“Ma ei ole kunagi varem näinud midagi seesugust: mehe silmade ees ripuvad traatrõngastes kaks väikest klaasketast. Kas ta on pime?”

Tonaalsuselt on “Barbarite ootel” nagu Buzzati “Tatarlaste kõrb”, aga sellega sarnasus ka piirdub – ootus, rajamaa, Impeeriumi piir, tsivilisatsiooni viimane (küsitav) kants.

Kõrbed Coetzeele üldse meeldivad. Vist.

Buzzatilik kõrb ja “Elizabeth Costello” kõrb, mille Cotzee targa ja kavala harakana on Kafkalt pihta pannud.

Aga mis siin ikka pikalt jaurata, lugeda ja ilmtingimata lugeda, eriti Eestimaal aastal kaks tuhat kakskümmend üks.

Mõned tsitaadid ka.

“”Või nii,” vastan valvurile. “Ongi viimane aeg tsivilisatsiooni mustal lillel õide puhkeda.” Ta ei saa aru.”

“Ajalooline aeg on Impeeriumi sünnitis. Impeeriumi olemasolu ei sõltu sujuvast taastuvast pöörlevast ajast, mis jälgib aastaaegade tsüklilisust, vaid sakilisest lõhutud ajast, mida iseloomustavad tõus ja langus, algus ja ots, katastroofid.”

“Toimuv ei ole tolle stseeni kordus, mida ma olen unes näinud. Nagu palju muudki praegusel ajal, nii jätan ma ka selle ja tunnen ennast rumalana – nagu ammu eksiteele sattunud mees, kes kõigest hoolimata edasi rühib, käib teed, mis ei vii nähtavasti mitte kuhugi.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s