“Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi.”
Sedasi see algab.
Mina ei oleks teda ehk leidnudki, kui poleks juhtunud nägema intervjuud tõlkija Krista Kaeraga.
Kaer tähendas seal, et suurem jagu inimesi ei tea vast, et säärane raamat üldse olemas on. Noh, sellest piisas.
Mis omakorda näitab seda, et ma Kirjakoid ikka läbinisti ei tunne, sest Tarmo oli “Viimast ükssarvikut” ammuilma lugenud. Kuidagi olin ma selle kahe silma vahele jätnud. Või on siis ikkagi sedasi, et ta sokutab vahele. No et see nii väga välja ei paistaks, sest olgem ausad, see tekitaks siiski mõnevõrra segadust, kui see laiemalt teatavaks saaks.
Selge see, et Tarmole meeldis Scmendrick, mitte arulage liblikas. Sininäärile annaks ma siiski lootust. Ükssarvikuga on nii, nagu ta parasjagu on, sellega olen ma nõus. Pole mõtet targutada, sest ilma temata ei saaks kuidagi, aga see selleks.
Raamat on tore. Just detailides, kõik need mammi Fortunad ja näota linnud ja muud.
“Viimane ükssarvik” on täpselt selline, nagu üks muinasjutt olla võiks ja olema peaks – ilus, kurb, naljakas ja liigutav.
Mõned tsitaadid ka.
“Mis puutub sinusse ja sinu südamesse ja sellesse, mida sa ütlesid ja ei öelnud, siis tema mäletab seda kõike ka siis, kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes.”
“Nõia tardunud silmad lõid nii metsiku leegiga lõkkele, et salgake ööliblikaid, kes lõbutsema kavatses minna, lendles otse neisse silmadesse ja kõrbes lumivalgeks tuhaks.”
“Aga selle asemel, et tema juurest minema minna, jäi liblikas tema pea kohale lehvima ning tundus sinakas õhtuõhus äkki vähem uljas ja natuke närviline.”
“Nende esimesel rännupäeval lendas sininäär neist üle, ütles: “Tehtagu mu sulgedest sohvapadi!” ja lendas otse koju naisele seda uudist teatama. Naine istus pesal ja laulis lastele ühetooniliselt ja tuimalt.
Sitikad, satikad, ritsikareod, ämmelgad, põrnikad, nälkjad ja teod, /…/
“Nägin täna ükssarvikut,” ütles sininäär laskudes.
“Ma märkan, et õhtusööki sa ei näinud,” vastas naine külmalt. “Ma ei salli meest, kes räägib tühja suuga.””
Kirjakoi 