“Kes tahaks olla Vares? Must kraaksuv lind. Johannes Vares oli edev mees, kelle suurim õnnetus oli tema nimi. Barbarus kõlas palju uhkemalt, oli eriline, ja jäi meelde. /…/ Nii tegeles Barbarus oma isikliku, väikese mõnusa, just parasjagu silmapaistva, mitte liiga kurnava vastuhakuga kuni aastani nelikümmend. Siis sai mäng otsa.”
Hirmkalli, aga siiski tohtrihärrale jõukohase hinnaga soetatud telefon helises esimest, küllap teist ja kolmandatki korda, aga see esimene, see oli ikkagi määrav.
“Barbarus oli kogemata saanud, mida oli tahtnud, võrdsete riigi sõprade venelaste võimu all, kes käskisid tal hakata peaministriks ja jutul lõpp. Härra Barbarusest sai seltsimees Barbarus. /…/ Ta tahtis tagasi Vareseks, olla silmapaistmatu lind, olla mittekeegi, lihtsalt ja vaikselt elada, doktor Vares ja tema väike Siuts.”
Aga kas ikka tahtis? Kõik see jutt siin ja autori järelsõna on muinaslugude sinine suits, võib-olla sulavale. Ei tea ju. Ei saagi teada, aga see on tõsi, et lugusid ümber pöörata ei saa. Kui telefon juba heliseb, kuigi sa sellega ei ole arvestanud, siis ta heliseb. Midagi pole teha.
PS Pagan küll, kuidas ma olin selle täiesti ära unustanud, et ma olen seda ju näinud, “Sure, Poisut!” ja “Varest” ma mõtlen, lavastust, millest on saanud romaan.
Kirjakoi 