Roy Jacobsen “Kõigest ema”

Et siis Barrøy saaga neljas osa “Nähtamatute” ja “Valge laama” ning “Rigeli silmade” järel. Mida sai tükk aega oodata.

“Nähtamatud” ja “Valge laam” on paigalolek, “Rigeli silmad” on liikumine, “Kõigest ema” – ei teagi. Lõpp-punkt?

Eks ta ikka on olemuslikult sama, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta, ja lukustatud laegastes koltuvad ärasaatmata kirjad, mida aeg-ajalt üle loetakse. Talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Ikka tullakse tagasi. Kuigi seekord ei tulda. Ja ikka on mõni laps, kes näeb kõike esimest korda.

Saart riivamisi puudutanud sõda on läbi, aga ei ole ka. Kuidagimoodi kestab see edasi ja sellest ei pääse ka saar. Kuidas ta saakski.

“Kõigest emagi” juures ei saa üle ega ümber sellest, et toda Norra looderanniku saarekest ei ole enam olemas. Vähemasti mitte säärasel moel. Et selliseid paiku jääb üha vähemaks, ja sellest on kahju.

Aga kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu. Selliseist paigust võiks ehk raamatuid kirjutada, seal ärgata, küll udupehme teki alla, aga ikkagi arusaamatuses, mis paik see küll on, nagu ärkab kirikuõpetaja Samuel Malmberg. Ojaa, see on paik, millest ta kunagi raamatu kirjutab.

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

“Rigelis silmadest” pesti. “Kõigest emas” on need käed lõpuks puhtad. Ehk. Seintel on pildid inimestest, keda enam ei ole, kardinad on akende ees ja seinakell näitab kümme minutit üle kümne. Ja siis tuleb sügis.

Nagu ta ikka on tulnud. Ainult ärasaatmata kiri on pandud posti. Ja küll ta jõuab. Lõpuks kohale ka.

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Taas üks raamat, mida mina ilma Tiinata ei oleks lugenud.

Kaanekujundus meenutab 19. sajandi romantikuid, see suur D ja de Vigan, jessus küll, kuidas üks kaas võib sedasi pelutada. Pilk libiseb üle ja välistad. Kui just Tiina sulle seda kotti ei topi. Et tuleb lugeda.

Raam, mille de Vigan lugejale annab, on ehk isegi natuke liig. Ustavussidemed kui lapsepõlveseadused, mis uinuvad meie kehades, meie tiivad ja meie ahelad, hüppelauad ja kaevikud, kuhu matame oma unistused.

See on natuke nagu lugejat alahinnata. Mida autor ei tohiks teha. Aga lugu on hea.

Meenutab Slimani “Hällilaulu” ja mitte loo enda mõttes, aga ses asjas, et koletised varitsevad meid kodus, nelja seina vahel.

Just seal juhtub ja valitseb õud ja tõmmatakse jõujooned, just seal torgatakse Jaapani sushinuga (omale) või kellelegi teisele kõrisse. Kõik, mis on väljaspool, selleks ajaks on kõik juba juhtunud.

De Vigan nagu Slimanigi esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Ja pigem kirjeldab.

PS Lugu ise on lihtsakesem. Aga ikkagi lugeda.

Anne Applebaum “Demokraatia videvik”

Applebaum on natuke nagu Lessing.

Kui lugeja selle peale nüüd võpatas, ja seda tema võis teha küll, siis täitsa ilmaasjata. Lihtsalt “Demokraatia minevik” mõjub üsna samamoodi kui “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” – loed ja mõtled, mõtled ja loed, ja pärast seda on tükk aega natuke julgem olla. Ega see mõju kesta, aga korraks, see on ka asi.

Silm on selgem.

Mitte et Applebaum kuidagi lootust annaks, vastupidi, aga ikka on julgem. Ja mingi terake lootust siiski on antud ka. Peale selle kuhjaga äratundmist. Kasvõi see taastav nostalgia kogu oma kohutavas (ja hävitavas) ilus.

“Demokraatia videvikust” on meil üht-teist vastukaja ilmunud, ja kõigega lausa nõus ma olla ei saa, aga täpsemat määratlust kui Sinijärve oma ma kah sõnastada ei oska: arutlus paljudest põhjustest, miks tänases maailmas jõujooned nõnda kulgevad, nagu nad kulgevad, ja kuhu see kõik viia võib, ehkki ei pruugi.

PS Kindlasti lugeda. Ajakirjanikele kohustuslik.

Loone Ots “Armastus”

Täitsa veider lugu, kaks ühe pealkirjaga raamatut jutti. Norra armastus ja eesti armastus. Täitsa erinevad kusjuures. Minu arust eesti oma on parem.

Keskkogus oli Loone Otsa “Armastus” säetud koos teiste vastilmunutega kenasti väljanäitusele. Ei teagi, kas ma muidu oleksin tema laenanud. Neid romaanivõistluse omi pole eriti lugenud ju. Aga tagantjärele hää, et oli säetud. Nagu saatuse sõrm.

Esiteks pakub see tõelist mõnu identifitseerida kõiki neid Reinusid ja Otte, Kustisid ja Kerstisid, filoloogide värk, aga mitte ainult, eks ole. “Armastusega” Ots põlistab.

Identifitserimise asjus omaette pähkel oli Salme Niilendi armastatu, teatatud kahtlused olid, aga ei ühtegi vihjet. Jõudsin juba mõtelda, et kas tõesti sedasi uttu jääbki, ei öeldagi välja.

Noh, üteldi küll, ja see oli isegi pisikene pettumus. Nii otse ei pea ju ka, kui lugeja on tükimat aega pead murdnud. Võinuks kuidagi elegantsemalt. Aga see on pisiasi.

Lõpp on natuke deus ex machina laadis, aga samas miks ka mitte. Leeriaja lubadusi ei maksa alahinnata.

Hanne  Ørstavik “Armastus”

“Armastusel” on üsna mitu head külge, näiteks formaat ja faktuur. Mida absoluutselt ei maksa alahinnata.

Kirjastused teevad seda vahetpidamata, justkui ei teaks nad, et hea raamatu juurde käib ka see, et teda on hea käes hoida ja kaasas tassida, et mahuks kotti, nii et ei peaks valima võileiva ja raamatu vahel või raamatu ja märkmiku vahel, ja et oleks hea ka pargipingi peal välja võtta ja lugeda.

Selles mõttes on “Armastus” peaaegu et täiuslik raamat.

Ostsin ma tema aga hoopis teisel põhjusel, tutvustuse järgi, mis jättis mulje ekstra ekskulusiivsest keelegurmaanlusest. Ja Norra autor muidugi ka. Ühesõnaga läksin õnge.

Mis ei tähenda, et “Armastus” oleks kehv raamat. Kaugeltki mitte, aga õnnnetuseks on “Armastusega” sama lugu kui Ferrante “Üksilduse päevadega” – see on nii tapvalt mõjuv, et ei taha teda enam kunagi näha. “Armastus” kröömikese jagu vähem kui mu esimene kokkupuude mõistatusliku Ferrantega, aga ta lajatab niisuguse letaalse kurbusega, et ega eriti vahet ole.

Mõlemad on nii täpsed ja ausad, et söövad südame seest.

PS Emadele kohustuslik, aga pargipingi peal lugemiseks ei sobi (sisu, ikka sisu, mitte formaat ja faktuur). Kui see koht nüüd üldse kuidagi tähtis on.

Isabel Allende “Pikergune õilmeleht merest”

Tõsi ta on, et “Pikergusest õilmelehest merest” lootsin ma maagilist realismi, mida seal mitte üks põrm ei olnud. Küll aga oli seal muud.

Vahest ongi tõsi, et suurte romaanide aeg on möödas, sest “Pikerguses õilmelehes merest” on suure romaani ainest küll ja veel. Peaaegu poolsada aastat (1938-1984) ja kolm riiki ajalookeerisetes, tegelaste lood missugused. Ka kirjutatud on tema suurte romaanide laadis, ei ole seal stiiliga peenutsemist ega igasugu kõne-, kõla- või mis iganes keerde, on kirjas nii, nagu on. Või oli.

Hoolimata sellest on see üks ütlemata hea lugu, sest ilma selle loota poleks ma ehk kunagi teada saanud Winnipegist, lootuse laevast, millega Pablo Neruda päästis Prantsusmaalt 2200 Hispaania põgenikku, ega sellest, mis enne oli ja pärast sai.

Igastahes võiks lugeda.

PS Winnipeg oli Prantsuse aurik, pardal 2200 Franco eest pagenut. Winnipeg jõudis Tšiilisse 3. septembril 1939.

PPS Ja kaunvilju võis igaüks võtta nii palju, kui tahtis.