Hanne  Ørstavik “Armastus”

“Armastusel” on üsna mitu head külge, näiteks formaat ja faktuur. Mida absoluutselt ei maksa alahinnata.

Kirjastused teevad seda vahetpidamata, justkui ei teaks nad, et hea raamatu juurde käib ka see, et teda on hea käes hoida ja kaasas tassida, et mahuks kotti, nii et ei peaks valima võileiva ja raamatu vahel või raamatu ja märkmiku vahel, ja et oleks hea ka pargipingi peal välja võtta ja lugeda.

Selles mõttes on “Armastus” peaaegu et täiuslik raamat.

Ostsin ma tema aga hoopis teisel põhjusel, tutvustuse järgi, mis jättis mulje ekstra ekskulusiivsest keelegurmaanlusest. Ja Norra autor muidugi ka. Ühesõnaga läksin õnge.

Mis ei tähenda, et “Armastus” oleks kehv raamat. Kaugeltki mitte, aga õnnnetuseks on “Armastusega” sama lugu kui Ferrante “Üksilduse päevadega” – see on nii tapvalt mõjuv, et ei taha teda enam kunagi näha. “Armastus” kröömikese jagu vähem kui mu esimene kokkupuude mõistatusliku Ferrantega, aga ta lajatab niisuguse letaalse kurbusega, et ega eriti vahet ole.

Mõlemad on nii täpsed ja ausad, et söövad südame seest.

PS Emadele kohustuslik, aga pargipingi peal lugemiseks ei sobi (sisu, ikka sisu, mitte formaat ja faktuur). Kui see koht nüüd üldse kuidagi tähtis on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s