Tõnu Õnnepalu “Palk. Talvepäevik”

Ehk siis lugu sellest, kuidas lõpmatus otsa sai.

Vaatasin, et “Lõpmatuse” kohta olen ma kirjutanud, et see on kiri.

Võib-olla on kõik Õnnepalu lood kirjad. Või noh, kõik mitte, aga mõned küll. Kindlasti rohkem kui üks. Võib-olla on ka “Talvepäevik” kiri, mitte küll “Lõpmatuse” moel, aga teistmoodi, teistele. Sest kuidas sa vaene hing muidu saad, ei saa ju kõikidele helistada, ja siiski poleks see see.

Millest ma aru ei saa, et kuidasviisi üks äraüteldud palk nii suurt pahameelt tekitas. “Aaker” – see, jah, ehk küll. Et kohe nagu peaks elu kangesti kirjanduse eest kaistma, seda tuleb ikka ette, on tulnud ja tuleb veel, selleta ei saa, aga see on lühike aeg. Iseasi muidugi on selle sees olla, siis ei ole see aeg nii lühike midagi.

Ei julge telefonigi võtta ja nii edasi. Kõik need muud asjad.

Teine lugu on isaga. See number kaheksateist buss, eks igaühel ole, mõni teine number või liin. Ühtepidi on kole pikk ja raske sõit. Sinna. Tagasi, olgu ta või pikem, ei ole tähtis, sest viib eemale, minema, ära. Justnagu saaks. Justnagu oleks see võimalik. Ära pääseda.

Algus on suurepärane. Tegelikult on sellega kõik öeldud.

“Ükspäev oli ta uurinud Oscari nominentide nimekirja ja kaevanud Urvele, mu õele: Tõnu filmi ei oleg siin nimetatud. Üldiselt on ta kindel, et ma olen läbi kukkunud.”

Selle vastu ei saa.

Saad ehk isegi Oscari, või saad Nobeli, läbi kukkunud oled niikuinii. Ükski seletamine ei aita.