Et siis kolmas 1950ndate tark laps, (kehva isuga) tüdruklaps ja enam-vähem ühes vanuses ka “Seltsimees lapse” ja “Seitsmenda rahukevade” omade kõrvale.
Hea, et neid ikka on, neid tarku lapsi, sest mis me ilma nende teeks, mitte midagi ei teeks, me oleks püsti hädas.
Mis muidugi eristab, on see, et Luigel on väga selgesti sees tuleviku mõõde, see on kõige kohal ja tajutav. Ja mis peaasi, lugeja teab, mis sellest targast tüdrukust sai, mis elust sai ja üldse.
“Seltsimees lapse” puhul teab lugeja une pealt nagunii, kes see laps on ja kes tast sai, kui ka loos endas seda ei ole.
Lugu ise on “Seltsimees lapses” kaunis konkreetne, alguse ja lõpuga.
“Suures toas” lugu ei ole, selles mõttes, et see võikski jätkuda ja jätkuda, on kirjeldus, dokument.
Lugeja saab Mintsi silmad, lihtsalt ühel mitte eriti erilisel hetkel, ja siis ühel kah mitte eriti erilisel hetkel pannakse punkt.
Noh, Mintsi läheb kooli, aga mis siis?
Puudub ka tuleviku mõõde, lugeja näeb, mis on ja mis oli, aga ei varjugi sellest, mis tuleb.
Aga tahaks ju ometi teada, mis sellest lapsest sai, sest midagi temast sai, muidu poleks ju mõtet. (Nojah, küllap seal mingi autobiograafiline moment on, ega sellist asja naljalt välja mõtle, aga ikkagi…)
See kõik ei tähenda, et “Suur tuba” oleks kehv.
Vastupidi, see on suurepärane, ei oska midagi ette heita. See terve plejaad Lauliku ja Pargi tänava asukaid, härra Põlluaas ja Kassimoorist Sašenka eelkõige, aga teised ka.
Ja siis kõik need kassid, kes ikka ja jälle ilmuvad ja kaovad, härra Põlluaasa imaginaarsest briti lühikarvalisest murdjakassist Kassimoori Pteruškani, kellel on lõpuks soolikad kõhust väljas.
Ojaa, need kassid seal pole mingid pailoomad, nad on salakavalad, ettearvamatud ja mõistetamatud nagu elu isegi, ja nendega juhtub asju. Mis on tore.
Kogu “Suurt tuba” iseloomustab mingi vana hea tarkus, et nii on.
Ja on nagu on.
Ühesõnaga loetagu.
Kirjakoi 