Mehis Heinsaar “Ööpäevik” LR 2022/1-2

“Järgnevatel aastatel hakkas A. hinges arenema lageraba – suur, õõtsuva pinnasega maa-ala harvade igerike mändidega, sookailudega, jõhvikatega, kus suuremat elu pole… Vaid kummaliselt hõljuvad mälestused laugaste kohal, mis meelitavad virvatuledena ligi rabasse eksinut, eksitavad uttu, narrivad teda, kuni kukutavad vette. A. ise on see eksinu. /…/ Nõnda, turbamust ülikond seljas, värviline lips ümber kaela, roomab A. mööda hilissügisesi mättaid, nopib poolkülmunud jõhvikaid, ümisedes mingist kaugest minevikust meelde jäänud estraadipala.”

Hämmastav teos, mida on raske määralteda – (öö)päeviku vormi kätketud autopsühhograafilised ülestähendused, mõtted ja jutud, rännakud sise- ja välisilmas, autor kui (liht)inimene, maastik ja (inim)loss.

Ma ei oskagi öelda, kas õigem oleks lugeda enne Heinsaare “Ööpäevikut” ja alles siis vaadata “Pingeväljade aednikku” – Joosep Matjuse filmi Heinsaarest, või vastupidi. Võib-olla ei ole vahet ka. Mõlemad on rangelt soovituslikud, ja täiendavad teineteist ilusti.

“Ööpäeviku” labürintides ekslevas Heinsaares aga on Millhauserit, keda omakorda on mõjutand Lovecraft, Borges, Poe ja Kafka, ühesõnaga üsna ebamugav lugemine.

Nagu Millhauser, nihutab ka Heinsaar pöörase kergusega reaalsuse piire, seda küll rohkem siseilmas, aga mis see välisilm muud on kui siseilm, kõik sõltub ju viimasest, kus trepid ilmuvad ja kaovad, toad muudavad kuju, millegi peale ei saa kindel olla ja igast seenetanud lävepakust võib saada silmakirjalik irvitav lõks.

Samas pole “Ööpäevik” üldse ängistav, selles on kohati mingit pöörast (elu)lusti.

PS No ja see juhtum Loomingu Raamatukogu toimetuses, kus onu Jüri kutsus grafomaanile miilitsa, see oli iseäranis tore (lugeja)leid.

Nii et loetagu.

Birutė Jonuškaitė “Maranta”

“”Ema, ärge rääkige, ma ei taha rohkem kuulata. Ma ei pea kõike teadma…”

“Ei pea kõike teadma? Sina tuled mulle ütlema, mida sa pead teadma?””

See tsitaat võiks olla “Maranta” kvintessents.

Jonuškaitė juhib lugeja Teisest maailmasõjast nüüdisaega. “Maranta” on lugu paljustki, sõjast, perekonnasaladustest, kunstist, armastusest ja surmast, aga eelkõige on see lugu mälust ja mäletamisest, sest tegelikult on just see elu ja surma küsimus.

Birutė Jonuškaitė “Maranta” seisab ühes reas Sofi Oksase “Puhastuse”, Nora Ikstena “Emapiima” ja Katja Kettu “Ämmaemandaga” – kõik need kõnelevad mitme põlvkonna naiste kaudu aja lugu, kus tunded, kestmine ja mälu on olulisema mõjuga kui kõik need meeste maailma sõjamängud.

Kui eesti kirjandusest midagi kõrvale otsida, siis ehk “Seitsmes rahukevad” – küll teistmoodi mastaapne, aga mõju ja tähendusväli on sama.

Omaette kunsttükk on “Maranta” poeetiline keel ja kujundiilm. Ja struktuur.

Mälupilt hüpleb, seguneb, kord ühes, kord teises ajas ja ruumis, mälu ei allu aja lineaarsuse ega ruumi loogilise paiknevuse reeglitele, tal on oma reeglid ja oma ruum, oma unenäoline lünklik järgnevus.

Nii et loetagu. Suurepärane lugu. Ja küll on hea, et on olemas niisugune tõlkija nagu Tiiu Sandrak. “Kalad ja draakonid” muide on Varrakus viie (!) euro eest müüa. Kummastav.

PS Maranta on taim, tuntud ka kui palvetajataim. Jajah, seesama, mis päevavalges ajab oma lehed lahti ja igal õhtul hämaruse saabudes rullib need peenikesteks torudeks.

Anna Jansson “Vari sinu kannul”

See vaneminspektor Kristoffer Barki juhtum on küll täitsa tore lugemine.

Natuke nagu vana hea Agatha Christie laadis. Ma mõtlen siin mõistlikku hulka tegelasi, kes kõik on enam-vähem algusest peale kahtluse all, ja viibivad mõrvaööl (enam-vähem) kõik ühe katuse all.

Vähe vägivalda ja verd, kui naeltega tünni topitud noor naisterahvas maha arvata, kulgeb rahumeeli, aga põnev.

PS Isegi oma miss Marple on Janssonil täiesti olemas, Friedeborg Svärd, aga selge see, et Jansson ei ole Christie. “Vari sinu kannul” on ikka vana hea Põhjamaa, lihtsalt natuke vaoshoitum.

Hervé Le Tellier “Anomaalia”

Le Tellier on juba puhttehniliselt väga huvitav.

On Houellebecqi võtteid, mida too omakorda on laenanud Lovecraftilt, peale selle Oulipo kirjandusrühmitus, kuhu autor kuulub, nii palju, kui ma selle kohta leidsin.

Mis on huvitav, et kogu see trikitamine, kui seda üldse nii võib nimetada, on täienisti loo teenistuses, mitte asi iseeneses. Mitte et selles viimases midagi halba oleks, üldse mitte, aga “Anomaalia” näitab, et selliseid (kirja)tehnilisi võtteid (ja matemaatikuid) ei maksa alahinnata. Tulemus võib olla hämmastav.

Lõppu tasub katsuda lugeda, see tähtede kaupa lagunev graafiline liivakell seal pole ju niisama trikk, ja see on raudselt Oulipo, aga peale nagunii tugeva visuaalse kujundi on sel ka muu tähendus, see on võti, aga see võti on paraku puudulik. Autor muide on keeldunud liivakella tegelikku alusteksti selgitamast, jättes selle lugejate (ja tõlkijate) pärusmaaks.

Aga – olgu tekstiga, kuidas on, igas liivakellas saab aeg varem või hiljem otsa.

Mis loosse endasse puutub, siis on see kahtlemata tähelepanuväärne ja pöörane, juba alates sellest, et “Anomaalia” ilmus 2020 ja jutustab loo 2021. aasta märtsist juunini ehk siis tulevikust, mis eesti keeli lugemise ajaks on juba minevik.

Juba see keerab peas midagi sassi, aga muidugi pole see aastake siia-sinna eriti tähtis.

Aastal 2021 Pariisist New Yorki suunduva Boeing 787ga (lend 006) juhtub USA idarannikul midagi kummalist – ilma mingi meteoroloogilise hoiatuseta seisab lennuki teel hiigelsuur rünksajupilv.

„Läbipaistmatu hall müür, mille tipp päikese käes silmipimestavalt helendab, tormab nende poole uskumatu kiirusega, neelates aplalt pilvekihti, mis teda toidab ja toetab.“

Lennuk siseneb pilve.

„Kümme sekundit on lennuk vabalangemises, /…/ on pime, kottpime ja algab kohutav mürin: sajad hiigelsuured raheterad peksavad vastu aknaid, jättes tuuleklaasile siia-sinna täkkeid.“

Hiljem selgub, et see oli kümnendi kõige tugevam torm.

„Äkki on kokpit täis silmipimestavat päikesevalgust, Boeing kogub metsikult kiirust, saabub vaikus, kogu segadus jääb seljataha.“

Mida võiks võrrelda Prozaci toimega. (Autori märkus.)

Pärast seda läheb keeruliseks.

Ühtäkki on kaks lennukit ja kaks lennukitäit reisijaid, kes on küll identsed, aga mitte (tähtsusetute) pisiasjadeni. Teadlased ja usujuhid, rabid, mullad, piiskopid, arutavad, aga ühtegi teooriat ei panda kahtluse alla ega kinnitata.

“Üks imetlusväärne asi, mis ületab alati teadmise, intelligentsi ja isegi geniaalsuse, on arusaamatus.”

See on moto, milega Le Tellier oma “Anomaaliat” alustab, pärit “Anomaaliast” – romaanist, mille Le Tellier “Anomaalias” kirjutab üks vähetuntud kirjanik pärast seda, kui rünksajupilve sõitnud Boeing on maandunud.

Ühesõnaga ajab kogu see lugu juhtme korralikult kokku.

Kahtlemata on see hoiatusromaan, väga ebamugav lugu, mis ei anna vastuseid.

Mis lõpus juhtub? Kas maailm lendabki tükkideks? Või siiski mitte? Või veel mitte?

Liivakella eestikeelse tõlke viimased sõnad “on vaid meelehärm ja lõputu viiv” ei ütle tegelikullt mitte midagi. Kelle meelehärm? Jumala?

“Rakett on vaid sekundi kaugusel Air France`i liini 006 lennukist ja aeg venib, venib enne plahvatust.”

Aga kui kaua ta venib? Kui kaua meil aega veel on?

“Ja siis see juhtub.”

Aga mis õigupoolest? Mis juhtub?

“Alguses on kerge tuulepuhang, väike langenud lehtede pööris maapinnal. Kuulda on nõrka heli, umbes nagu kontrabassi fa. Õhk väreeb ja taevas mutub selgemaks, aga õige vähe.”

PS Kindlasti lugeda. Ja võib-olla ise üle lugeda.

Virginie Despentes “Vernon Subutex 3”

“Dopalet oli täielikult sulandunud maailma, milles Vernon elas. Ta tellis veresauna. Siis tegi sellest seriaali. See ei tekitanud Vernonis mingit viha. See ei paku mingit huvi. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d toodavad ajalugu.”

Kolmanda “Vernon Subutexi” Pariis pole esimese ja teisega võrreldes muutunud, või kui, siis on ta veel hallim ja räpasem, kõledam ja troostitum, nagu oleks keegi kotiga õnnetust toonud ja selle tänavatele tühjaks kallanud.

Ometi on ta ikka veel kellegi jaoks paradiis, see on see (vana maailma) suurlinnade needus. Ikka on neid, kelle sees vaibumatu hääl kordab: “Mine… mine… mine…”

Ja ikka minnakse, sest igaüks tahaks prantslasena sündida.

Esimeses osas tõdeb Despentes: “Ta pole kordagi mõelnud Brasiiliasse naasmisest, isegi kui räägitakse majanduslikust imest. Ta armastab Euroopat. Vana maailma rikkus, madalamate klasside jõukus, nende rahvaste muretus, kes on saanud unustada vaesuse, diktatuuride häbi, kes on veendunud, et nad on kaitstud, sest nad on rohkemat väärt, töökamad, intelligentsemad. Talle meeldib, et igal pool on küte sees, isegi postkontorid on puhtad, igaüks tahaks prantslasena sündida. Ainult nemad ise ei anna endale sellest aru. Ehk peab ka see, nii nagu paljud teisedki igavesena tundunud asjad, lõpuks muutuma.”

Kolmas “Vernon Subutex” selleni jõuabki, muutumiseni, kaosesse, 2015. ja 2016. aasta Pariisi terrorirünnakute, Kölni massiahistamise ja Orlando geiklubi tulistaja Omarini, kes pole isegi praktiseeriv usklik. Kusjuures kogu see vägivald on vaatemänguline, hollywoodlik vägivald. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d tellivad veresauna ja siis teevad nad sellest seriaali. Ja toodavad ajalugu. Kõik kaubaks.

Paraku selles ajaloos tuleb ka elada enne, kui see ajalooks saab.

Teise osa järel tekkinud küsimus “Huvitav, kuidas ta lõpetab?” saab vastuse. (Kurioosum. Ega Despentes seda enne isegi teadnud, või noh, siis peaks hakkama kuupäevadega mängima, ja arvestama sisse ka kirjutamise ja ilmumise vahele jääva aja, nii et vast ei teadnud. Esimene ja teine osa ilmusid 2015. aastal.)

Teises osas (pahaaimamatu või siis paha aimav, aga siiski aimav, mitte teadev) autor hoiatab: “Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”

Kolmandas osas saab hoiatus tõeks.

Maailm on muutunud, esimese maailma privileegid – nii palju, kui neid üldse veel järel oli, midagi ikka oli, ei saa öelda, et mitte kui midagi ei olnud – ei kehti enam, sest ülejäänud maailma hirm on need kätte saanud, pannud esimese, priviligeeritud maailma valvsalt üle õla vaatama, kahtlustama, toas püsima, välja minnes madalaid jalatseid kandma, sest kui midagi juhtub, siis päästavad kiired jalad. Kui needki.

Igatahes peab olema võimalik joosta.

Lõpuleheküljed hüppavad tulevikku, kolmanda aastatuhande loojangusse, mis on üllatav, aga miks ka mitte. Ega lugu selleta midagi kaotaks, aga paha sellest ka ei sünni. Kui ehk seda, et lootust on vähem.

Või siis rohkem, kuidas võtta, aga see lootus ei ole eriti lohutav.

Pierre Lemaitre “Alex”

“Nojah, tõde, tõde… Oh komissar, kes saaks öelda, mis on tõde ja mis mitte! Meile pole kõige olulisem mitte tõde, vaid õigus, eks ole?”

Komissar Verhoeven noogutab naeratades.

Nii see lõpeb. Enne seda on lugeja mitu korda lõksu püütud, miski pole nii, nagu see näib, ja käib see asi sellise espriiga, et lase aga olla.

Mulle see lõpp täitsa meeldis, nagu mulle meeldis ka too pisikest kasvu komissar Verhoeven, tema pisikest kasvu kass (Doudouche, isegi komissari ema meeldis, kes selles loos üldse ei osale) ja kogu see uuriv kolmik. (Kass sinna ei kuulu. Doudouce “Alexis” on üsna kõrvaline nähtus nagu emagi, lipsab sisse paar põgusat korda, üldse mitte tähtis loomake, aga näedsa, jääb meelde.)

Selge see, et hea krimiromaani üks tunnus on (miljöö ja) karakterid. Need loovad sellise koduse tunde.

“Alexis” iseenesest midagi kodust ei ole. See on üks äärmiselt ebamugav (naturalismi sugemetega) lugu, mis pööritab lugejat ikka korralikult, paneb vaadet asjaoludele mitu korda (kardinaalselt) ümber hindama. Lõpuks on vaene lugeja päris segaduses, aga üks ehtne segadus igatahes on nii mõndagi väärt. Segadus pole mingi niisama (magus) lõpp. (Ma pean silmas siin “Mustmaja” näiteks.)

Ahjaa, “Alex” oli Martinsoni 2021. aasta nimekirja kolmas vist, igatahes üle hulga aja üks peris hea krimka, tõeline raskehahurvägi sinna otsa: tõlkinud Indrek Koff, toimetanud (ja välja andnud) Rein Raud.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Peter May “Mustmaja”

Üsna “pole viga” laadis krimka. Võib lugeda küll.

Iseenesest ei rohkem ega vähem kui üks järjekordne raske lapsepõlve lugu, mis ajab juuri nüüdisaega, aga Lewise saar tegevuspaigana on huvitav, suulapüük ja nii edasi.

Nii et miljöö mõttes ma täitsa soovitaks, kui kultiveerida alandlikkust ja leppida lausetega a la pesu kuivas pesunööril, või laperdas, päris täpselt ei mäleta, kuidasmoodi see oli, otsima ka ei hakka, aga pesu ja pesunöör olid küll, üht-teist muud ka, selline kummaline neologism, mida ma siin nimetama ei hakka.

Ma ei tea ju, võib-olla oli taotluslik, selline tõlkija väike kapriis.

Üldse tüütab see virisemine ära, aga kannatlikult lauset kolm korda üle lugedes leida, et jah, grammatiliselt oleks nagu kõik korras, lihtsalt lausest arusaamiseks tuleb kolm korda üle lugeda… Kas siis selle lausega on ka tegelikult kõik korras?! Või nende lausetega?!

Lugu ise on muidugi ränk, lõpuks ehk isegi natuke üle vindi ränk. Happy end stiilis lõpuga kusjuures.

“Mustmaja” ongi tegelikult rohkem nagu lapsepõlvelugu, mitte krimka, mõrv kui lahendav element, miks ka mitte, mõrv kui lõks.

Kui järele mõelda, siis tahaks vist jah Panso kombel röögatada: “Ei usu!”

Aga nagu öeldud, miljöö pärast võiks lugeda küll.

Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.

Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.

Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.

Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.

Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!

Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.

Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.

PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

“Kord elas pilvede kohal mäel mees, kes oli olnud Jaapani keisri aednik. Enne sõda polnud just paljud inimesed temast kuulnud, aga mina olin. Ta oli lahkunud oma kodust päikesetõusu veerel, et tulla Malaia keskmägismaale. Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu õde temast esmakordselt rääkis. Möödus kümme aastat, enne kui ma üles mägedesse temaga kohtuma sõitsin.”

Nii see algab. Kõlab nagu muinasjutt, eks ole?!

Aga muidugi ei ole “Õhtuste udude aed” muinasjutt. Kaugel sellest.

See on lugu Malaiast, sõjast ja orjalaagritest, Jaapani okupatsioonist ja eriolukorrast, aga eelkõige on see lugu mälust ja mäletamisest, mälu jumalannast Mnemosynest ja tema kaksikõest unustamise jumalannast, kellest keegi midagi ei tea.

Kuidas me saakski?! Kui ei mäleta, pole olnud.

Peategelane jookseb ajaga võidu, et üles kirjutada enne, kui ta kaotab sõnad, sest kahvatuimgi tint kestab kauem kui inimese mälu.

Väga ilus, väga ilusas keeles, väga hästi tõlgitud ja väga kurb lugu, aga selline puhaskurb. Mitte lõhkuv, vaid liitev. Mitte meelelahutus, vaid meele kokkupanek, nagu Lehte ütleks.

Ega selliseid lugusid palju ole.

Ja pole vist vaja ütelda, kes ta mulle pihku pistis.

Ikka Tiina, kes muu.

PS Kindlasti lugeda.

Arnaldur Indriðason “Maetud minevik”

Esimese Klaasist Võtme sai Henning Mankell 1992 “Näota mõrvarite” eest.

Ma spetsiaalselt vaatasin järele. Et teada saada, mis kaaluga – ja ma olen teda ikka kaalukaks pidanud, sellest ajast peale, kui ma tean, et ta eksisteerib – see Põhjamaade krimiauhind siis lõpuks on.

Oli küll.

Teise Klaasist Võtme 1993 sai “Preili Smilla lumetaju” (see isegi üllatas, sest mis krimka see Smilla ikka nii väga on) ja edasi tulid riburada Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” ning “Purustatud õhuloss”, Horsti “Jahipenid” ja Adler-Olseni “Pudelipost” ning lõpuks Ane Rieli “Vaik” (ega siin ole rohkem midagi ütelda, kui et loetagu, kes krimkasid vähegi loeb).

“Näota mõrvarid” on esimene Wallander.

“Maetud minevik” – nagu ma tagumise kaane pealt lugesin – sai Võtme 2003 ja segaste tunnetega lugemise järel ma selle nimekirja välja otsisingi.

Lugu iseenesest pole halb, aga pole ka midagi erilist. Üsna keskmine selline. Aitab lugeda küll, aga et Klaasist Võti, no ma ei tea…

PS See ei puutu küll Võtmesse, aga ma ei saa aru, tõesti, ma lihtsalt ei saa aru, miks peab Islandi kriminaalromaani eesti keelde tõlkima inglise keelest.