Esimese Klaasist Võtme sai Henning Mankell 1992 “Näota mõrvarite” eest.
Ma spetsiaalselt vaatasin järele. Et teada saada, mis kaaluga – ja ma olen teda ikka kaalukaks pidanud, sellest ajast peale, kui ma tean, et ta eksisteerib – see Põhjamaade krimiauhind siis lõpuks on.
Oli küll.
Teise Klaasist Võtme 1993 sai “Preili Smilla lumetaju” (see isegi üllatas, sest mis krimka see Smilla ikka nii väga on) ja edasi tulid riburada Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” ning “Purustatud õhuloss”, Horsti “Jahipenid” ja Adler-Olseni “Pudelipost” ning lõpuks Ane Rieli “Vaik” (ega siin ole rohkem midagi ütelda, kui et loetagu, kes krimkasid vähegi loeb).
“Näota mõrvarid” on esimene Wallander.
“Maetud minevik” – nagu ma tagumise kaane pealt lugesin – sai Võtme 2003 ja segaste tunnetega lugemise järel ma selle nimekirja välja otsisingi.
Lugu iseenesest pole halb, aga pole ka midagi erilist. Üsna keskmine selline. Aitab lugeda küll, aga et Klaasist Võti, no ma ei tea…
PS See ei puutu küll Võtmesse, aga ma ei saa aru, tõesti, ma lihtsalt ei saa aru, miks peab Islandi kriminaalromaani eesti keelde tõlkima inglise keelest.
Kirjakoi 