“Kord elas pilvede kohal mäel mees, kes oli olnud Jaapani keisri aednik. Enne sõda polnud just paljud inimesed temast kuulnud, aga mina olin. Ta oli lahkunud oma kodust päikesetõusu veerel, et tulla Malaia keskmägismaale. Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu õde temast esmakordselt rääkis. Möödus kümme aastat, enne kui ma üles mägedesse temaga kohtuma sõitsin.”
Nii see algab. Kõlab nagu muinasjutt, eks ole?!
Aga muidugi ei ole “Õhtuste udude aed” muinasjutt. Kaugel sellest.
See on lugu Malaiast, sõjast ja orjalaagritest, Jaapani okupatsioonist ja eriolukorrast, aga eelkõige on see lugu mälust ja mäletamisest, mälu jumalannast Mnemosynest ja tema kaksikõest unustamise jumalannast, kellest keegi midagi ei tea.
Kuidas me saakski?! Kui ei mäleta, pole olnud.
Peategelane jookseb ajaga võidu, et üles kirjutada enne, kui ta kaotab sõnad, sest kahvatuimgi tint kestab kauem kui inimese mälu.
Väga ilus, väga ilusas keeles, väga hästi tõlgitud ja väga kurb lugu, aga selline puhaskurb. Mitte lõhkuv, vaid liitev. Mitte meelelahutus, vaid meele kokkupanek, nagu Lehte ütleks.
Ega selliseid lugusid palju ole.
Ja pole vist vaja ütelda, kes ta mulle pihku pistis.
Ikka Tiina, kes muu.
PS Kindlasti lugeda.
Kirjakoi 