Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.
Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.
Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.
Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.
Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!
Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.
Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.
PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.
Kirjakoi 