Üsna “pole viga” laadis krimka. Võib lugeda küll.
Iseenesest ei rohkem ega vähem kui üks järjekordne raske lapsepõlve lugu, mis ajab juuri nüüdisaega, aga Lewise saar tegevuspaigana on huvitav, suulapüük ja nii edasi.
Nii et miljöö mõttes ma täitsa soovitaks, kui kultiveerida alandlikkust ja leppida lausetega a la pesu kuivas pesunööril, või laperdas, päris täpselt ei mäleta, kuidasmoodi see oli, otsima ka ei hakka, aga pesu ja pesunöör olid küll, üht-teist muud ka, selline kummaline neologism, mida ma siin nimetama ei hakka.
Ma ei tea ju, võib-olla oli taotluslik, tõlkija väike kapriis.
Üldse tüütab see virisemine ära, aga kannatlikult lauset kolm korda üle lugedes leida, et jah, grammatiliselt oleks nagu kõik korras, lihtsalt lausest arusaamiseks tuleb kolm korda üle lugeda… Kas siis selle lausega on ka tegelikult kõik korras?! Või nende lausetega?!
Lugu ise on muidugi ränk, lõpuks ehk isegi natuke üle vindi ränk. Happy end stiilis lõpuga kusjuures.
“Mustmaja” ongi tegelikult rohkem nagu lapsepõlvelugu, mitte krimka, mõrv kui lahendav element, miks ka mitte, mõrv kui lõks.
Kui järele mõelda, siis tahaks vist jah Panso kombel röögatada: “Ei usu!”
Aga nagu öeldud, miljöö pärast võiks lugeda küll.
Kirjakoi 