Pierre Lemaitre “Alex”

“Nojah, tõde, tõde… Oh komissar, kes saaks öelda, mis on tõde ja mis mitte! Meile pole kõige olulisem mitte tõde, vaid õigus, eks ole?”

Komissar Verhoeven noogutab naeratades.

Nii see lõpeb. Enne seda on lugeja mitu korda lõksu püütud, miski pole nii, nagu see näib, ja käib see asi sellise espriiga, et lase aga olla.

Mulle see lõpp täitsa meeldis, nagu mulle meeldis ka too pisikest kasvu komissar Verhoeven, tema pisikest kasvu kass (Doudouche, isegi komissari ema meeldis, kes selles loos üldse ei osale) ja kogu see uuriv kolmik. (Kass sinna ei kuulu. Doudouce “Alexis” on üsna kõrvaline nähtus nagu emagi, lipsab sisse paar põgusat korda, üldse mitte tähtis loomake, aga näedsa, jääb meelde.)

Selge see, et hea krimiromaani üks tunnus on (miljöö ja) karakterid. Need loovad sellise koduse tunde.

“Alexis” iseenesest midagi kodust ei ole. See on üks äärmiselt ebamugav (naturalismi sugemetega) lugu, mis pööritab lugejat ikka korralikult, paneb vaadet asjaoludele mitu korda (kardinaalselt) ümber hindama. Lõpuks on vaene lugeja päris segaduses, aga üks ehtne segadus igatahes on nii mõndagi väärt. Segadus pole mingi niisama (magus) lõpp. (Ma pean silmas siin “Mustmaja” näiteks.)

Ahjaa, “Alex” oli Martinsoni 2021. aasta nimekirja kolmas vist, igatahes üle hulga aja üks peris hea krimka, tõeline raskehahurvägi sinna otsa: tõlkinud Indrek Koff, toimetanud (ja välja andnud) Rein Raud.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s