“Dopalet oli täielikult sulandunud maailma, milles Vernon elas. Ta tellis veresauna. Siis tegi sellest seriaali. See ei tekitanud Vernonis mingit viha. See ei paku mingit huvi. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d toodavad ajalugu.”
Kolmanda “Vernon Subutexi” Pariis pole esimese ja teisega võrreldes muutunud, või kui, siis on ta veel hallim ja räpasem, kõledam ja troostitum, nagu oleks keegi kotiga õnnetust toonud ja selle tänavatele tühjaks kallanud.
Ometi on ta ikka veel kellegi jaoks paradiis, see on see (vana maailma) suurlinnade needus. Ikka on neid, kelle sees vaibumatu hääl kordab: “Mine… mine… mine…”
Ja ikka minnakse, sest igaüks tahaks prantslasena sündida.
Esimeses osas tõdeb Despentes: “Ta pole kordagi mõelnud Brasiiliasse naasmisest, isegi kui räägitakse majanduslikust imest. Ta armastab Euroopat. Vana maailma rikkus, madalamate klasside jõukus, nende rahvaste muretus, kes on saanud unustada vaesuse, diktatuuride häbi, kes on veendunud, et nad on kaitstud, sest nad on rohkemat väärt, töökamad, intelligentsemad. Talle meeldib, et igal pool on küte sees, isegi postkontorid on puhtad, igaüks tahaks prantslasena sündida. Ainult nemad ise ei anna endale sellest aru. Ehk peab ka see, nii nagu paljud teisedki igavesena tundunud asjad, lõpuks muutuma.”
Kolmas “Vernon Subutex” selleni jõuabki, muutumiseni, kaosesse, 2015. ja 2016. aasta Pariisi terrorirünnakute, Kölni massiahistamise ja Orlando geiklubi tulistaja Omarini, kes pole isegi praktiseeriv usklik. Kusjuures kogu see vägivald on vaatemänguline, hollywoodlik vägivald. Tehased toodavad granaate. Dopalet`d tellivad veresauna ja siis teevad nad sellest seriaali. Ja toodavad ajalugu. Kõik kaubaks.
Paraku selles ajaloos tuleb ka elada enne, kui see ajalooks saab.
Teise osa järel tekkinud küsimus “Huvitav, kuidas ta lõpetab?” saab vastuse. (Kurioosum. Ega Despentes seda enne isegi teadnud, või noh, siis peaks hakkama kuupäevadega mängima, ja arvestama sisse ka kirjutamise ja ilmumise vahele jääva aja, nii et vast ei teadnud. Esimene ja teine osa ilmusid 2015. aastal.)
Teises osas (pahaaimamatu või siis paha aimav, aga siiski aimav, mitte teadev) autor hoiatab: “Lõpetage see hämamine. See maailm on omadega pees. See maailm, mida me tundnud oleme.”
Kolmandas osas saab hoiatus tõeks.
Maailm on muutunud, esimese maailma privileegid – nii palju, kui neid üldse veel järel oli, midagi ikka oli, ei saa öelda, et mitte kui midagi ei olnud – ei kehti enam, sest ülejäänud maailma hirm on need kätte saanud, pannud esimese, priviligeeritud maailma valvsalt üle õla vaatama, kahtlustama, toas püsima, välja minnes madalaid jalatseid kandma, sest kui midagi juhtub, siis päästavad kiired jalad. Kui needki.
Igatahes peab olema võimalik joosta.
Lõpuleheküljed hüppavad tulevikku, kolmanda aastatuhande loojangusse, mis on üllatav, aga miks ka mitte. Ega lugu selleta midagi kaotaks, aga paha sellest ka ei sünni. Kui ehk seda, et lootust on vähem.
Või siis rohkem, kuidas võtta, aga see lootus ei ole eriti lohutav.
Kirjakoi 