Birutė Jonuškaitė “Maranta”

“”Ema, ärge rääkige, ma ei taha rohkem kuulata. Ma ei pea kõike teadma…”

“Ei pea kõike teadma? Sina tuled mulle ütlema, mida sa pead teadma?””

See tsitaat võiks olla “Maranta” kvintessents.

Jonuškaitė juhib lugeja Teisest maailmasõjast nüüdisaega. “Maranta” on lugu paljustki, sõjast, perekonnasaladustest, kunstist, armastusest ja surmast, aga eelkõige on see lugu mälust ja mäletamisest, sest tegelikult on just see elu ja surma küsimus.

Birutė Jonuškaitė “Maranta” seisab ühes reas Sofi Oksase “Puhastuse”, Nora Ikstena “Emapiima” ja Katja Kettu “Ämmaemandaga” – kõik need kõnelevad mitme põlvkonna naiste kaudu aja lugu, kus tunded, kestmine ja mälu on olulisema mõjuga kui kõik need meeste maailma sõjamängud.

Kui eesti kirjandusest midagi kõrvale otsida, siis ehk “Seitsmes rahukevad” – küll teistmoodi mastaapne, aga mõju ja tähendusväli on sama.

Omaette kunsttükk on “Maranta” poeetiline keel ja kujundiilm. Ja struktuur.

Mälupilt hüpleb, seguneb, kord ühes, kord teises ajas ja ruumis, mälu ei allu aja lineaarsuse ega ruumi loogilise paiknevuse reeglitele, tal on oma reeglid ja oma ruum, oma unenäoline lünklik järgnevus.

Nii et loetagu. Suurepärane lugu. Ja küll on hea, et on olemas niisugune tõlkija nagu Tiiu Sandrak. “Kalad ja draakonid” muide on Varrakus viie (!) euro eest müüa. Kummastav.

PS Maranta on taim, tuntud ka kui palvetajataim. Jajah, seesama, mis päevavalges ajab oma lehed lahti ja igal õhtul hämaruse saabudes rullib need peenikesteks torudeks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s